Selgitame, mis on fašistid, nende positsioonid ja millistele liikumistele nad kinni peavad. Samuti fašismi tunnused ja põhjused.
Mis on fašist?
Mõiste fašist või selle lühendid populaarne hispaania keeles "facho" ja "facha" on halvustav sõna poliitika ja ühiskond. Selle range tähendus on enam-vähem määramatu. See hõlmab mitmeid omadusi, nagu sallimatus, autoritaarsus, rassism, ksenofoobia, militarism, vihkamine ja muud ebademokraatliku mõtlemise vormid.
Fašistid on ranges mõttes need, kes liitusid režiimidega või militariseerisid diktaatorlik, militaristid ja rassistid Benito Mussolini (1883-1945), Adolfo Hitler (1889-1945), Francisco Franco (1892-1975) ja paljud teised Euroopa või Ameerika. Need olid kahekümnenda sajandi sõdadevahelise perioodi nn kolmandad viisid.
Need olid revolutsioonilised liikumised, mille juhtimisel juhid karismaatiline ja populistlik retoorika. Nii võtsid nad kontrolli enda kätte Seisund ja nad muutsid selle tõotusega naasta kadunud hiilguse aegadesse.
Nad kehtestasid autoritaarsed, militaristlikud ja sügavalt kommunismivastased režiimid. Neis jätkus vähemuste tagakiusamine ning riigi sekkumine majandus-, sotsiaal- ja isiklikesse asjadesse. Nende valitsuste kohalolek plahvatas II maailmasõda Euroopas 1939. aastal.
Tänapäeval kasutatakse terminit fašist aga poliitilise solvanguna. Süüdistada vastast fašistiks olemises tähendab, et tema väidete, kavatsuste või sõnumi taga on fašism. Teisisõnu, see on viis süüdistada reaktsioonilist autoritaarsust ning vihkamist ja üleolekutunnet nende vastu, kes on etniliselt, poliitiliselt või kultuuriliselt erinevad.
Siiski on neid, kes hoiatavad, et seda mõistet on liiga palju kasutatud ja et põhimõtteliselt kõik nimetavad oma vastaseid fašistideks, jättes seega sellelt terminilt igasuguse tegeliku tähenduse.
Fašismi tunnused
Fašismi iseloomustab suure võimu andmine karismaatilisele juhile.Fašismi ei ole lihtne määratleda, kuna selle tekkimine on suuresti seotud sellega kontekst tolle aja kultuuriline ja sotsiaalpoliitiline. Selle ideoloogilised alused olid ebaühtlased, pigem hübriidsed ja voolavad, mistõttu oleks vaja iga fašistliku liikumise juhtumit enam-vähem eraldi mõelda.
Kui aga räägime fašismist, mõtleme tavaliselt järgmisele:
- Autoritaarsus. Kalduvus anda suures koguses võimu karismaatilisele, eksimatule või valgustatud juhile.
- Militarism. See tähendab pühendumust militaarmaailmale ja selle ideele sõda poliitika dilemmade jätkuna.
- populism. Teisisõnu, rahvameeleolude ülendamine ja lõhestava mõtlemise propageerimine, meie-nende vastu, läbi massiivsete etenduste ja nende kasutamise arvelt. loogika ja põhjust arvata probleeme kodanikud.
- Rahvuslus, rassism Y ksenofoobia. See tähendab erinevast rassilisest, etnilisest, kultuurilisest või rahvuslikust kontekstist pärit inimeste negatiivset ja eelarvamuslikku hinnangut. Samal ajal hinnatakse liiga palju oma puhtuse ja täiuslikkuse standardite alla.
- Fanatism ja sallimatus. Mis väljendub umbusalduses demokraatliku süsteemi vastu ning arvamuste paljususe ja vähemuste väljendamise tagasilükkamises, samuti kalduvuses moodustada poliitiliste vastaste valvs-, poolsõjaväe- või hirmutamisrühmitusi.
Fašismi põhjused
Fašism, nagu paljud teised poliitilised ja sotsiaalsed nähtused, tuleneb tavaliselt selle ajaloolisest kontekstist ja õigete juhtide esilekerkimisest, kes julgustavad, korraldavad ja seejärel ära kasutavad rahvarahutusi neile sobival ajal. 20. sajandi Euroopa fašismi puhul on põhjused järgmised:
- Euroopa vaesusseisund, mille tagajärjel Esimene maailmasõda ja 1929. aasta depressioon, mis suurendas sotsiaalseid rahutusi ja usaldamatust poliitilise süsteemi vastu.
- Nii Saksamaa kui ka Itaalia, riikide, mille osa Aafrika kolooniate jagamisel oli teiste omast suhteliselt väiksem, keiserlikud püüdlused rahvad, lisas asjaolu, et territooriumil ja majandust Esimese maailmasõja alistumise leping mõjutas sakslasi julmalt (The Versailles' leping).
- Ettemaks kommunism idas, pärast Bolševike revolutsioon kukutas 1918. aastal Vene tsarismi, õhutas reaktsioonilisi ja ksenofoobseid tundeid Euroopas, demokraatiad nõrgenenud tundus ideaalne keskkond sarnasteks sotsialismieksperimentideks.
- Karismaatiliste liidrite, nii Adolfo Hitleri kui ka Benito Mussolini ja nende eakaaslaste esilekerkimine teistes riikides, kes teadsid, kuidas ajaloolist hetke ära kasutada, et oma poliitilist karjääri hoogustada ning seada end rahvameele esindajaks ja eestkõnelejaks.
Fašism ja natsism
Tänapäeval kasutatakse mõisteid fašism ja natsism või fašist ja nats sünonüümid kogu selle tähenduses. Seda hoolimata asjaolust, et tehniliselt olid natsid Saksa fašistid, nii et kõik fašistid polnud natsid.
Mõiste "fašist" pärineb ladina keelest fascio ("Haz"), mis oli Rooma kohtunike autoriteedi sümbol, laenatud esimestest fašistlikest liikumistest Itaalias, mille etteotsa Mussolini peagi pandi.
Selle asemel pärineb termin "nats" Hitleri partei initsiaalide tavalisest kasutamisest Nationalsozialistische Deutsche Arbeits Partei (NSDAP) ehk Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei, kõnekeeles natsipartei.