Selgitame, mis on patt juudi-kristliku traditsiooni järgi, mis on pärispatt ja mis on põhipatud.
Mis on patt?
Patt on religioosse seaduse tahtlik ja teadlik üleastumine, st usutunnistuse või usutunnistuse pakutud käskude rikkumine. doktriin a religioon. Üldiselt peetakse neid seadusi pühadeks või jumalikeks, st Jumala soovi või juhiste järgi Inimesed, ja seetõttu vastab igale patule teatud tüüpi karistus või hüvitis, kas elus või teispoolsuses.
The sõna patt tuleb ladina keelest peccatum, termin, mida vanad roomlased algselt kasutasid sünonüüm komistamisest või eksitusest, ilma samade religioossete varjunditeta, kuna klassikaline Rooma kultuur keerles au, mitte süü ümber.
Patu mõiste, nagu me seda tänapäeval mõistame, tekkis koos kristlus, religioon, mille juured on juudi traditsioonis (heebrea keeles tähendab sõna patt jattá’th, tõlgitav kui "err"). Kui kristlus sai läänes domineerivaks religiooniks, hakkas see muutma paljude ladina sõnade tähendust, andes neile uue moraalse, sotsiaalse ja religioosse tähenduse.
Juudi-kristliku traditsiooni järgi tuleb patu all mõista inimese kaugenemist Jumalast või vähemalt sellest teest, mille Jumal on talle rajanud. Uue Testamendi poolt tõstatatud nägemuses inimkonnast oleme aga me kõik mingil määral patused ja just religiooni ülesanne on pakkuda meile lohutust ja hüvitist ehk viia meid õigele teele tagasi meeleparanduse ja palve kaudu. .
Oma suurima kultuurilise mõju ajal läänes ja maailmas ei kaitsnud kristlus mitte ainult seda maailmanägemust, vaid arendas välja ka terve pattude klassifikatsiooni, eristades neid nende tõsiduse, olemuse, motiivi või viisi järgi. olid surmapatud, tegude ja mõttepatud jne.
Nii koostati moraali- ja kultuurikoodeks, millel oli suur tähtsus ajaloos Euroopa Y Ameerika, mis esindas süütunde ja lepituse kui kõrgeimate religioossete väärtuste esilekerkimist läänes.
Pärispatt
Üks olulisemaid patu vorme kristlikus kujutluses on nn "pärispatt" või "esivanemate patt", millest ükski inimene pole vabastatud. Selle doktriini kohaselt kannavad inimesed meie armust langemise ja paradiisist väljaheitmise eest, mis toimus aegade alguses ning esimeste inimeste (Aadam ja Eeva) seadusele eiramise tagajärjena. Will väljendada jumalat.
Piibli jutustuse kohaselt seisnes see sõnakuulmatus puu vilja söömises teadmisi, mille Jumal keelas, pakkudes vastutasuks ülejäänud Eedeni aia. Madu, mis oli pahatahtlik vaim, kiusatuna sõi Eeva keelatud vilja ja andis selle ka Aadamale ning seetõttu saadeti mõlemad paradiisist välja, kaotades oma surematuse ning neid karistati töö ja piinarikka sünnitusega.
Selle ürgpatu idee tekkis umbes teisel sajandil ja see omistatakse Lyoni piiskopile Saint Irenaeusele (umbes 130–202). Seda on läbi sajandite uurinud, tõlgendanud ja vaidlustanud erinevad kristluse asjatundjad ja religioossed autoriteedid ning see annab tähenduse kristlikule ristimisele, riitusele, millega imikud või uuskristlased vabastatakse pärispatust, alustades. neid lunastuse teel.
Surmapatud
Inimeste pattude kristlikus hierarhias on peapatud, põhipatud või surmapatud kõige tõsisemad, kuna neid peetakse pattudeks, mis tekitavad muid patte.
Seda pattude kategooriat on kristluse ajaloos määratletud ja ümber defineeritud, muutes pattude arvu ja nimetusi: Johannes Cassiani jaoks oli 5. sajandil neid kaheksa, 6. sajandi paavst Gregorius I jaoks aga ainult seitse. Seda viimast nägemust on peetud tänaseni.
Peamised patud on järgmised:
- uhkus või uhkus. Seitsmest surmapatust kõige tõsisem ja ürgsem on uhkus, kuna arvatakse, et sellest sünnivad ühel või teisel viisil kõik teised. See on Luciferi patt, kui ta soovib Jumalat troonilt kukutada, ja see seisneb just selles, et ta usub ennast rohkem või paremaks kui ta on, asetab end Jumalast ja tema jumalikest käskudest kõrgemale.
- Minema, viha või raev. Pattu mõistetakse kui liigset viha või suutmatust seda ohjeldada, võimet käituda selle tagajärjena vägivaldselt, sallimatult või nördivalt. Seda peetakse patuks, sest see on vastuolus jumaliku mandaadiga armastama teistele kui iseendale.
- Ahnus. Liialduse patt, mida iseloomustab pidurdamatu ja täitmatu soov koguda rikkust või hirm omast lahti lasta, st suuremeelsusele risti vastupidine.
- Kadedus. Oma olemuselt sarnaselt ahnusega mõistetakse seda kui rahuldamatut soovi teiste asjade järele, mis jõuab äärmuseni – rõõmustab või propageerib teiste ebaõnne, et jätta teised ilma sellest, mis neil on. See on patt, mis läheb vastuollu ligimesearmastusega.
- Iha. Patu all mõistetakse liigset seksuaalset iha või kontrollimatut seksuaalset iha, mida ei saa rahuldada ilma paljunemiseta, vaid nauding naudingu enda pärast. See patt väljendub sellistes käitumistes nagu abielurikkumine, lubamatus või vägistamine.
- Ahnus. See patt seisneb rahuldamatus isus või janus, või mis on seesama, soovis süüa, juua ja tarbida aineid (nt narkootikume) ilma janu või näljata, püüdes saada puhast tarbimismõnu. Mõõdukusest ja ellujäämisest kaugel, see väljendub selles käitumised nagu joobumus, ahnus või sõltuvus.
- Laiskus. Seda pattu mõistetakse kui suutmatust võtta enda eksistentsi eest vastutust mitte ressursside, vaid ressursside puudumise tõttu motivatsiooni või tuju. See avaldub hülgamise ja passiivsuse kaudu, käitumises, mis rikub jumalikku korda oma elu eest hoolitseda.