Selgitame, mis on tsensuur, millised tüübid eksisteerivad ja selle seost sõnavabadusega. Samuti, mis on enesetsensuur.
Mis on tsensuur?
Tsensuur seisneb kunstilise või kommunikatsioonimaterjali (nt a.) kõrvaldamises või muutmises tekst, film või pilt), kui võimud peavad seda moraalivastaseks, solvavaks, kahjulikuks või ebamugavaks. Neid, kes kasutavad tsensuuri, tuntakse kui tsensorid.
Seda väljenduse mahasurumise või kontrollimise mehhanismi saab kasutada ideoloogilistel, poliitilistel või moraalsetel põhjustel ning see viiakse läbi enne materjali levitamist või avaldamist, et filtreerida avalikkusele kättesaadavaks tehtud teave.
Kuigi tsensuur on tüüpiline ja sage autoritaarsetes režiimides või diktatuurid, milles asutus poliitika kontrollib seda, mida tohib ja mida ei saa öelda, nii et miski ei ohustaks väljakujunenud võimu, ka selles demokraatiad Liberaalidel on alati minimaalne tsensuuriruum, mille eesmärk on kontrollida. Näiteks on tavaline, et kogu vaatajaskonnale sobival ajal televisioonis edastatavad uudistesaated ja filmid tsenseerivad alastust, seksuaalakti graafilisi kujutisi ja vägivallaakte, mis võivad avalikkuse vastuvõtlikkust rikkuda.
Sõna (ja suurel määral ka tava) "tsensuur" pärineb Vana-Roomast ja riigi ametist tsensor, rahvaloenduse ettevalmistamise eest vastutav kohtunik (rahvaloendus) elanikkonnast: seal tehti kindlaks, kes ja kui palju kodanikke on, kui palju nad omasid ja kui palju panustasid nad Rooma riiki.See tsensor võiks aga nimekirjast eemaldada need, kes olid toime pannud kuriteod rasked riigireetmise kuriteod või avaliku korra vastane tegu, mis viis nende Rooma kodakondsuse kaotamiseni.
tsensuuri tüübid
Sõltuvalt arvessevõetavatest kriteeriumidest on tsensuuri erinevat tüüpi:
a) Vastavalt sellele, kuidas tsensuuri teostatakse:
- Otsene tsensuur. See tekib siis, kui materjal on vastuolus reeglid on võimude poolt keelatud või muudetud, st kui tsensuuri rakendatakse otse objekti või meedia. Näiteks diktatuuris on tavaline keelata mis tahes arvamuslugu olla kriitiline valitsus, nimetades seda õõnestavaks või vandenõuliseks.
- Kaudne tsensuur. See tekib siis, kui autoriteedi kättemaksu ei rakendata otseselt keelatud tekstile, selle autorile või selle levitajatele, vaid tegutsetakse diskreetselt või kaudselt, st takistades kaastööna materjali levitamist. Näiteks diktatuuris võib valitsus piirata juurdepääsu opositsioonilise ajalehe paberlehele või takistada telekanalil lubade uuendamist või tegutseda muul viisil, mis võimaldab tal oponente tsenseerida, ilma frontaalselt tegutsemata.
(b) Vastavalt tsenseeritud materjali sekkumise astmele:
- Täielik tsensuur. See juhtub siis, kui tsenseeritud materjal on täielikult keelatud, piirates täielikult selle avalikustamist või avalikkusele näitamist. Näiteks nii juhtus keskajal katoliku kiriku poolt keelatud raamatutega, mis koguti kokku ja määrati avalikus tules põletamisele.
- Osaline tsensuur. See tekib siis, kui võimud sekkuvad tsenseeritud materjalisse, et varjata osa või osa, keelamata seejuures ülejäänud teose avalikku eksponeerimist või avalikustamist.Näiteks see juhtub uudistesaadete graafilise või šokeeriva sisuga videotega, kus teatud üksikasjad on publiku tundlikkuse kaitsmiseks hägused või udused.
(c) Vastavalt sellele, mis tsensuuri motiveerib:
- moraalne tsensuur See ilmneb siis, kui materjali tsenseerimise põhjused on moraalnest kui materjalis on elemente, mis on vastuolus sellega, mida avalik moraal peab sobivaks või vääriliseks. Näiteks laiale avalikkusele mõeldud väljaannetes tsenseeritakse sageli täielikku esiosa alastust.
- Poliitiline tsensuur. See tekib siis, kui materjali tsenseerimise põhjused on poliitilised või erakondlikud, st kui (valitsuse) poliitilist võimu kontrollivad fraktsioonid ei taha või ei ole huvitatud teatud teabe teatavaks tegemisest. Seda tüüpi tsensuur on tüüpiline mittedemokraatlikele režiimidele, nagu juhtus kommunistlike raamatute põletamisel. natsism saksa keel.
- religioosne tsensuur See ilmneb siis, kui materjali tsenseerimise põhjused on religioossed või dogmaatilised, st kui materjalis on elemente, mis on vastuolus dogma ametlik või ei austa valitsevat usku. Seda tüüpi tsensuur on tüüpiline fundamentalistlikele usurežiimidele ja ultrakonservatiivsetele diktatuuridele, nagu ka radikaalsete islamistlike valitsuste puhul, kus prohvet Muhamedi igasugune graafiline kujutamine on keelatud.
- Sõjaline tsensuur. See tekib siis, kui materjali tsenseerimise põhjused on seotud riigisaladuse kaitsega või teabega, mida peetakse strateegiliselt või riigikaitseliselt liiga ohtlikuks, et avalikkuses avalikult levida. Näiteks Ameerika Ühendriikide Luure Keskbüroo (CIA) salastatud toimikud.
- Ettevõtte tsensuur. See juhtub siis, kui materjali tsenseerimise põhjused on seotud ettevõtte või tööstussaladuse kaitsmisega.Sageli rakendatakse seda tüüpi tsensuuri mitteametlikult, ettevõtte mõju kaudu suhtlus- või levimeediumile. Näiteks mõne ravimifirma katse varjata oma massmüügitoodete kõrvalmõjusid.
enesetsensuur
Enesetsensuur seisneb selles tsensuuris, mida indiviid enda suhtes rakendab, enne kui tsensor seda ametlikult rakendab. See juhtub siis, kui meedia, loojad ja kunstnikud, ajakirjanikud ja muud võimalikud üksused, mida tsenseerib eriti range või avalikult diktaatorlik võim, lakkavad riskimast saada tsensuuriga, kartes selle tagajärgi, ja eelistavad varjata tundlikku teavet või seda, et võib sind hätta sattuda.
Seda tüüpi tsensuur on sagedane tagajärg, kui tsensuuri on korduvalt või traumaatiliselt kannatanud ning seda peetakse sõnavabadusega vastuolus olevaks nähtuseks. Teistes valdkondades, näiteks isiklikus, võib aga kõnelda „enesetsensuurist” ülekantud tähenduses, viidates kõnelemisel vaoshoitusele või ettenägelikkusele, et mitte öelda midagi, mida hiljem kahetseda.
Tsensuur ja sõnavabadus
Kuigi tsensuuri võib alaealiste kaitseks või riigi sõjaliste huvide kaitseks demokraatlikult kasutada, suhtutakse tsensuuri demokraatlikes ja liberaalsetes ühiskondades üldiselt pahaks. Seda tõlgendatakse inimeste sõnavabaduse edendamisena, kuna riigi huvide või avaliku moraali kaitsmise ettekäändel saab teostada valikulist vaikimist või poliitilist tagakiusamist.
Läbi ajaloo on paljud kunstnikud kannatanud oma teoste tsensuuri all, sest tolleaegne moraal ei sallinud nende kunstilisi väljendusi ega pidanud nende loomingut ohtlikuks.
Näiteks sellised autorid nagu markii de Sade (1740–1814) ja Oscar Wilde (1854–1900) nägid sageli, et nende teosed tsenseeriti või keelati ning neid karistati hullumaja või vanglaga. Sama juhtus 1988. aastal eri riikide moslemivõimude poolt tagakiusatud ja tsenseeritud India autori Salman Rushdiega (1947-), milles ilmus tema neljas romaan (pealkirjaga saatanlikud värsid) keelati ära ja põletati avalikult.