Selgitame, mis on tekst ja selle mõiste tähendus. Samuti olemasolevad tekstitüübid ja nende omadused.
Mis on tekst?
Teksti all mõistetakse kirjasüsteemi sisse kirjutatud järjestatud märkide kompositsiooni, mille lugemist võimaldab taastada konkreetse tähenduse, millele emitent viitab. Sõnatekst See pärineb ladina keelesttextus, mis tähendab "kootud" või "põimunud", nii et teksti idee alguses on selle võime sisaldada ideid lõimes või tähemärkide jadas.
Nii et tekstist saab a alusel kokku kedratud ja järjestatud lausete kogus argument (selgitav, jutustav, kirjeldav jne), kasutades konkreetset märkide süsteemi, mida me nimetamekeelja selles süsteemis konkreetne kood, mida me kutsumekeel.
Seega kogu tekst See sisaldab rida krüpteeritud sõnumeid, mida lugeja peab saama kätte saada ja mis võivad olla erineva iseloomuga, olenevalt selle kirjutaja väljendusrikastest ülesannetest: need on pesumasina kasutusjuhendid, aga ka a luuletus armastusest, uudised ajalehest või a grafiti protesti tänaval seinal.
Tekstide liigid
Traditsiooniliselt klassifitseeritakse tekstid väljaandja kommunikatiivsete kavatsuste alusel, seega saab rääkida:
- Informatiivsed tekstid. Need, milles lugejale antakse rida sisu või teavet spetsiifilised koos kontseptuaalsete või kontekstuaalsete vahenditega nende mõistmiseks, st neile selgitatakse midagi konkreetset. Näiteks: tehniline aruanne, entsüklopeedialeht.
- Jutustavad tekstid. Need, milles a jutustamine, olgu see siis reaalne või väljamõeldud. Näiteks: a lugu, romaan, reisikroonika.
- Kirjeldavad tekstid. Need, milles esitatakse hulk detaile konkreetse objekti või sündmuse kohta, püüdes selle omadusi mõnes mõttes ammendada. Näiteks: kunstiteose toimik muuseumis, seadme müügikuulutus.
- Argumenteerivad tekstid. Need, kes püüavad veenda lugejat mis tahes arvamuses, seisukohas või kaalutluses mis tahes teema kohta, pakkudes argumente ja põhjendusi. Näiteks: a arvamuslugu, energiasäästu õhutav propaganda, kõne poliitilisel miitingul.
- Kommutatiivsed tekstid. Need, mis annavad lugejale täpseid juhiseid ja mis on kirjutatud käskivaid tegusõnu kasutades. Näiteks: kokanduse retsept, liiklusmärk, suitsetamiskeelu märk.
- Poeetilised või mängulised tekstid. Need, mille tähendus seisneb mõtisklemises selle ilu või leidlikkuse üle, millega need on kirjutatud, ehk apelleerimine lugeja mängulisele või esteetilisele meelele. Näiteks: luuletus, kirjandusteos, mõistatus.
Teksti omadused
Kogu tekstil on tingimata järgmised omadused:
- Ühtekuuluvus. Sidus tekst on tekst, mille osad on üksteisega loogiliselt seotud, st lugemist Ühest osast saab korrakohaselt, ratsionaalselt edasi minna. Sidususe puudumine paneb tekstid ilma riimi ja põhjuseta ühest asjast teise hüppama.
- Sidusus. Tekstid peavad olema sidusad, mis tähendab keskendumist teemale või teemale, millele nad viitavad, mis iganes see ka poleks. Tekst peaks vähehaaval liikuma globaalse, üldise idee kompositsiooni poole väiksemate või lihtsamate ideede eksponeerimise kaudu. Kuid sidusa teksti lugemise lõpus saab selgitada, "millest see räägib".
- Tähendus. Igal tekstil on tähendus, mille lugeja peab taastama, isegi kõige banaalsemal või ebaefektiivsemal. Kuid kirjutamine pole kunagi mõttetu, kuna sellega poleks midagi suhelda ja lugemine oleks võimatu.
- Progressiivsus. Tekst pakub oma sisu järk-järgult, st vähehaaval, a palve korraga. Sellepärast, et teada kõike, mida ta ütleb, peame seda kõike lugema, sest lugemise edenedes dešifreerime üha rohkem tema sõnumi sisu ja kui lepime esimese osaga, ei saa me kõike teada.
- Tahtlikkus. Kogu tekst on kirjutatud mingi kommunikatiivse kavatsusega, st mingit eesmärki silmas pidades, olgu selleks siis meeldetuletus, käskida teisel inimesel midagi teha või lihtsalt meelt lahutada. Olgu kuidas on, see kavatsus konfigureerib teksti ja paneb väljaandja selle koostamisel üht või teist ressurssi kasutama.
- Adekvaatsus. Kogu tekst peab kohanema rea koodide ja ettekirjutustega, mis on selle vastuvõtjaga ühised, et ta saaks sellest aru ja sisu dešifreerida. See juhtub keelekasutusviisi, ka žanri kokkulepete jms tõttu.