Selgitame, mis on ausus, selle seos aususega, termini päritolu ja kuidas aus inimene käitub.
Mis on ausus?
Ausus on kutsumus heale käitumisele, see tähendab aususele, terviklikkus ja eriti ausus. Tegelikult on need tavaliselt seotud, peaaegu tasemel sünonüümid, omadussõnad aus ja aus.
Laias laastus võib öelda, et a isik Aus on inimene, kes on oma tegudes otsekohene, korralik, mõistlik, siiras. Keegi, kes tegutseb heas usus, kes ei tee teistele kahju enda huvides, kes ei kaldu valetama ja hoiab teistega suhtlemisel vormi.
Tegelikult pärineb see sõna aust, sünonüümiks sõnale "au" ja omakorda ladina keelest austan (muutunud aja jooksul auks). Seda me mõtleme, kui kinnitame, et miski austab meid, st paneb meid tundma, et meid austatakse, koheldakse asjakohaselt, või kui ütleme, et oleme surnud esivanemat austanud, see tähendab, et oleme teda austanud.
Nagu näha, on aususe idee väga lähedane au säilitamise ideele, st teiste kohtlemisele väärilise majesteetlikkusega, mitte nii, nagu nad oleksid alaväärsed inimesed. Nii et aus on see, kes teab, kuidas teistega käituda, see tähendab, kes teab, kuidas hoida au: teiste ja enda oma. Nii vaadatuna on see hea maine kontseptsioon, mida kasutatakse nii sageli kultuurid Aasia
Seevastu läänes sõltub ausus sageli inimese aususest ehk tema kutsumusest tõe suhtes. Me nimetame seda ka õigsuseks, kuna see eeldab, et elus valime asjade poole sirge ja otsese tee, ilmselge, mitte käänulise, käänulise tee, mis on peidetud.
Ausust peetakse a voorus, ning seetõttu avalikult kiidetud, eriti inimeste seas, kes on riigiametites või kes täidavad olulisi ülesandeid. Ausalt inimeselt eeldatakse selgelt, läbipaistvalt, ilma pettuseta ja varjatud motiivideta tegutsemist; täiesti vastupidine autu inimesele ehk au eest hoolitsemata.