• Mis on teaduslik vaatlus?
• Teadusliku vaatluse tähtsus
• Teadusliku vaatluse tunnused
• Teadusliku vaatluse tüübid
• Näited teaduslikest vaatlustest

Selgitame, mis on teaduslik vaatlus, miks see nii oluline on ja millised on selle omadused. Samuti nende klassifikatsioon ja näited.

Teaduslik vaatlus tagab teadusuuringute objektiivsuse ja tõestatavuse.

Mis on teaduslik vaatlus?

Kui me räägime teaduslikust vaatlusest, siis me viitame sellele protsessi mis tahes nähtuse üksikasjalikuks kirjeldamiseks loodus analüütilise kavatsusega ja eesmärgiga koguda võimalikult palju teavet objektiivne võimalik.

See on üks esimesi samme nn teaduslik meetod, mis koosneb reast etappidest, mis tagavad teadusuuringute objektiivsuse ja tõestatavuse.

Teaduslik vaatlus püüab mõtiskleda ja mõista loodust selle puhtaimas olekus, st ilma inimese sekkumiseta, nagu püüdsid 19. sajandi loodusteadlased. Tänapäeval on aga teada, et on olemas a paradoks sellega seoses, kuna vaatleja kohalolek muudab paljudel juhtudel vaadeldavat.

Siiski seisab teaduslik vaatlus silmitsi looduslik fenomen võttes arvesse võimalikult palju konteksti, püüdes ammendavalt mõista tingimusi, mis mõjutavad nähtust, mida üldiselt hiljem laboris korratakse (eksperimenteerimine) või kontrollitud keskkonda. Tihti peetakse ka betoonikatsetes toimuva üle mõtisklemist a meetod vaatluslik.

Sageli toetavad neid teabe kogumise protsesse sellised vahendid nagu uuringud, spetsiifilised vahendid (mikroskoobid, stetoskoobid, teleskoobid jne) või paralleelsed protsessid (kui nähtust ei saa vahetult jälgida), olenevalt vaadeldava objekti olemusest ja teaduslikust perspektiivist endast.

Teadusliku vaatluse tähtsus

Teaduslikud vaatlused võimaldasid kontrollida paljusid universumit reguleerivaid seadusi.

Teaduslikud vaatlused on andnud kõige rohkem andmeid läbi kogu meie maailmaentsüklopeedia moodustajate ajaloo.

See tähendab, et loodust vaadeldes ja nendest vaatlustest järeldusi tehes oleme suutnud tuletada ja seejärel katseliselt kontrollida paljusid loodust reguleerivaid seaduspärasusi. Universum.

Seetõttu on teadusliku meetodi pakutud süstemaatilise ja korrapärase lähenemise puhul vaatlus hädavajalik, et tulemused oleksid võimalikult usaldusväärsed.

Teadusliku vaatluse tunnused

Teaduslik vaatlus nõuab vaadeldava väga konkreetset piiritlemist, st mõistmist, mida loodusnähtuse puhul täpselt vaadeldakse. See huvide piirang on oluline, et valida, milliseid andmeid salvestada ja milliseid mitte.

Teisest küljest on vaja teada, mis täpselt on (või mida eeldatakse), mida vaadeldakse. Seega ei ole vaatlust antud tühjana, vaid teadlastel on a hüpotees enne vaadeldut.

Samamoodi loob vaatlus vaadeldava jaoks kategooriad ja püüab seda selgitada teadmisi varem omandatud. Vaatlust korratakse ka tulemuste kontrollimiseks, mida seejärel proovitakse katseliselt reprodutseerida.

Teadusliku vaatluse tüübid

Looduses viibides saab teadlane nähtust vahetult jälgida.

Vaatlusi on kahte põhitüüpi, mis on:

• Otsene See, milles jälitatavat fakti või nähtust saab üksikasjalikult kirjeldada.
• Vihje. Selline, mille puhul otsitav nähtus ei ole vaadeldav, kuid selle olemasolu saab järeldada paralleelsetest vaatlustest või muudest nähtustest. See kehtib ka vaatluste kohta, mida toetavad teiste teadlaste varasemad kogutud andmed.

Vaatlust saab liigitada ka selle realiseerimiskoha järgi:

• Välivaatlus. Kui teadlane on looduses endas, või tema instrumendid võimaldavad tal jälgida nähtust otse tema kohas selles.
• Laboratoorsed vaatlused. Kui vaadeldav nähtus esineb labori kontrollitud keskkonnas, st kui seda korratakse katseliselt.

Näited teaduslikest vaatlustest

Ehe näide teaduslikust vaatlusest on inglise teadlase Charles Darwini reis Galapagose saartele Ecuadoris.

Darwinil olid juba teooriad liikide päritolu kohta (mille ta avaldas hiljem samanimelises raamatus) ja mida ta oli kogunud teiste reiside ja vaatluste ajal. Nii et tema eesmärk oli jälgida bioloogiline mitmekesisus konkreetsest hüpoteetilisest vaatenurgast.

Seal olles jälgis Darwin käitumine ja anatoomia kohalike liikide kohta, võrreldes neid mandril leiduvate liikidega, ja ta nägi, kuidas nende kahe vahel on põhimõttelisi sarnasusi, kuigi need polnud sugugi samad.

See võimaldas tal järeldada, et nii kaua eemal olles oli iga liik kohanenud erineva keskkonnaga, põhjustades seega erineva liigi.

Darwin kasutas oma märkmete tegemiseks enamasti märkmikku ja pliiatsit, kuid need, kes on teda uurinud, kasutasid seda bioloogia Neil on palju rohkem tööriistu, et testida Darwini geniaalseid tähelepanekuid geneetilisel ja anatoomilisel tasandil.