• Mis on lause?
• Lause tunnused
• Lause osad
• Teema ja predikaat
• Erinevus lause ja fraasi vahel
• Lausete tüübid

Selgitame, mis on lause, selle tüübid, omadused ja osad, millest see koosneb. Samuti, mis on subjekt ja predikaat.

Lause moodustab autonoomse lause.

Mis on lause?

sisse grammatika Y süntaks, nimetatakse lauseks järjestatud ja lineaarsele sõnade hulgale, mis väljendavad tervikuna a teavet täielik ja äratuntav. See on väikseim üksus kõne, mis kujutab endast autonoomset väidet, st loogilist väidet, mis isegi siis, kui me selle omast välja võtame kontekst, jätkab teatud teabe avaldamist.

Palve on üks selle struktuuridest keel verbaalne, mida on ajaloo jooksul kõige rohkem uuritud keeleteadus, erinevatest lähenemistest, nii morfosüntaktilisest, semantilisest kui ka fonoloogilisest, kuna see on kõigi keelte ühine struktuur. Kuid ja loomulikult võib lausete vorm ja intonatsioon keeleti oluliselt erineda.

Lisaks, nagu sõnad koos moodustavad lause, tavaliselt keeles tekstid laused koos moodustavad lõigu, mis oleks palju suurem tähendusüksus, mis hõlmab muutuvat arvu lauseid.

Lause tunnused

Üldiselt iseloomustavad lauseid:

• See on lineaarne hierarhiline struktuur, mis koosneb piiratud arvust sõnadest.
• Traditsioonilise grammatika järgi koosneb see tavaliselt a teema (kes sooritab või kellele tegevus langeb) ja predikaat (sooritatud tegevus ja selle kontekst). Siiski on võimalik, et mõnel juhul pole teema selgesõnaline.
• Enamikus kirjasüsteemides tuntakse seda tavaliselt ära nii, et alustatakse suure algustähega ja lõpetatakse punktiga – tunnused, mis näitavad, et tegemist on iseenesest suletud tähendusühikuga.

Lause osad

Lausetes on üldiselt võimalik tuvastada üheksa erinevat osa või tüüpi komponente, mis erinevad oma grammatiliste kategooriate (või sõnatüüpide) poolest:

• Nimisõnad. Neid sõnu kasutatakse maailma nimetamiseks, kuna neil on sisu (sellest ka nende nimi). Nad võivad olla oma (st nimed, nagu "Juan" või "Prantsusmaa") või levinud (üldisemad terminid, nt "poiss" või "kivi").
• Omadussõnad. Sõnad, mis kaasnevad nimisõnadega ja näitavad mõnda nende tähenduse tunnust, laiendades või kitsendades nende tähendust. Need võivad olla omadussõnad, mis annavad konkreetse tähenduse (kvalifitseeruv), näiteks "kole" või "sinine"; või kuuluvustunne (omadus), näiteks "sinu" või "meie oma"; või mis väljendavad suhet (suhet), nagu "rahvusvaheline" või "poliitiline"; või et nad lihtsalt selgitavad, kellele me viitame (demonstratiivne), näiteks "seda" või "seda" muu hulgas.
• Artiklid. Teist tüüpi nimisõna kaaslane, mis selgitab ka selle kohta teavet, kuid palju lihtsamas ja grammatilise tähtsusega: sugu, arv ja määramine. Seega on hispaania keeles üheksa artiklit:
  • Määratud artiklid. Neid kasutatakse siis, kui nimisõna on teada või konkreetne, ja need on: (meessoost, ainsuses), (naissoost, ainsuses), (neutraalne, ainsuses), (meessoost, mitmuses) ja (naissoost, mitmuses).
  • Määramatud artiklid. Neid kasutatakse siis, kui nimisõna on tundmatu või mittespetsiifiline ja need on: un (meessoost, ainsuses), una (naissoost, ainsuses), ones (meessoost, mitmuses) ja unas (naissoost, mitmuses).
• Asesõnad. Need on grammatilised metamärgid, mis asendavad nimisõnu ja võimaldavad meil mitte neid pidevalt korrata, muutes keele tõhusamaks. Neid võib olla erinevat tüüpi: isiklikud ("mina", "sina", "meie" jne), demonstratiivsed ("see", "need", "see" jne), omastavad ("minu", " sinu "," Yours " jne) muude võimalike kategooriate hulgas.
• Tegusõnad Sõnad, mis väljendavad ja kirjeldavad tegevusi ning mis on alati lausetes konjugeeritud, st on subjektiga isiku ja arvu kokkuleppes. Lisaks väljendavad need tegevuse toimumise aega ja viisi nii, et me teame selle struktuuri järgi, millest me täpselt räägime. Tegusõna "rääkima", "kõndima", "ujuma", "oletama" või "oli" näited.
• Adverbid. Need on tegusõnade (või muude määrsõnade või omadussõnade) muutmissõnad, mille roll on moduleerida või iseloomustada viisi, kuidas lause toiminguid tehakse. Näited määrsõnadest on: "väga", "hästi", "mitte kunagi" või "aeglaselt".
• Sidesõnad. Sõnad, millel on ainult grammatiline tähendus ja mis ühendavad teisi sõnu või isegi lauseid, luues nende vahele loogilise silla. Näiteks: "ja", "või", "aga", "aga".
• Eessõnad Sõnad, mis on varustatud suhtelise tähendusega, see tähendab, et neil pole iseenesest tähendust, vaid nad väljendavad suhet teiste sõnade vahel, mis võivad olla rohkem või vähem spetsiifilised. Eessõnad on näiteks: "of", "poolt", "umbes", "vastu", "poolt" ja nii edasi.

Teema ja predikaat

Traditsiooniline lausekäsitlus mõistab seda subjekti summana, st kellegi, kes sooritab või kellele lausega väljendatud tegevus langeb, ja predikaadina, milleks on tegevus ise ning selle kontekstid ja asjaolud. Seega koosnevad iga lause, ükskõik kui keerulised, need kaks struktuuri, mis jagavad selle kaheks.

• The teema. See üksus, millele toiming langeb või mis selle teostab, ja mille puhul küsitakse tavaliselt verbi "kes?" või mis?". Sellel peab olema tuum, st sõna, millele langeb suurim tähenduskoormus ja mis saab selle asemele nimi- või asesõna. Näiteks lauses “Vaene Juan külvab aeda ube” on meie teemaks “Vaene Juan” (ja tuumaks on “Juan”).
• Predikaat. Kui subjekt on leitud, on ülejäänud lause predikeeritud. See tähendab, kirjeldatud tegevus ja kõik selle kontekstuaalsed või grammatilised saated. Samuti peab predikaadil olema tuum, mis sel juhul on lause põhiverb. Näiteks lauses "Vaene Johannes külvab aeda ube" on predikaat "külva ube aeda" (ja tuumaks on "külva").

Peaksime märkima, et see subjekti-predikaadi eristus ei sobi alati ideaalselt kõigi lausetega. On umbisikulisi lauseid, milles loogilist subjekti pole, ja on teisi, mille subjekt on vaikiv, see tähendab, et see on olemas, kuid ei ole eksplitsiitne.

Lisaks keerulisema ülesehitusega laused nagu "Mida on Laura oma juustega teinud?" need lähevad selle täpse järjekorra vastu, kuna subjekt on sukeldunud predikaadist pärinevasse informatsiooni.

Erinevus lause ja fraasi vahel

Lauseid ja fraase ei tohi segi ajada. Esimestel on tegusõna ja need tähistavad täielikku, liigendatud tegevust, samas kui laused on palju lihtsamad, sageli mittetäielikud väljendid, mille väärtus sõltub rohkem kontekstist kui sellest, mida nad endas ütlevad.

Seega "Pedro jääb täna hiljaks" on lause, mis on varustatud äratuntava subjekti ja verbiga ning mis iseenesest on suletud teabeüksus. Pole tähtis, kas me ei tea, kes Pedro on või kuhu ta hilineb või millal see “täna” on. Me teame täpselt, mida sa mõtled. Sama ei juhtu lausetega "Tere hommikust!" või "Palun", mille tähendus sõltub täielikult teie kontekstist.

Lausete tüübid

Lausete klassifitseerimiseks on mitu kriteeriumi, sõltuvalt sellest, millisest vaatenurgast me neid analüüsime. Neist olulisemad on:

• Vastavalt selle süntaktilisele keerukusele. Võime rääkida kahest tüüpi lausetest: liht- ja liitlausetest.
  • Lihtsad laused. Need, millel on üks põhiverb, mis toimib predikaadi tuumana. Näiteks: "Martín armastab jalgpalli."
  • Liitlaused. Need, mis integreerivad kaks või enam lihtsat lauset üheks, läbi lingid ja osakesed, mis toimivad sillana. Sõltuvalt sellest, kuidas laused on integreeritud, võime rääkida järgmistest asjadest:
    • Koordineeritud laused. Milles kombineeritud laused on omavahel asendatavad ja neil on sama tähtsus. Näiteks: "Luis ostab ja Maria müüb" või "Mõned tulevad, aga teised lähevad."
    • Kõrvutatud laused. Milles pole sillana toimivat linki, vaid pigem kirjavahemärk, mis võimaldab lauseid üksteise peale asetada. Näiteks: "Eile ma kukkusin, ma ei teinud endale haiget."
    • Kõrvallaused. Kui ühel kahest (alluv) on suurem hierarhia ja tähtsus kui teisel (alluv) ja viimane toimib põhilause osana. Näiteks: "Mu nõbu, kellest ma teile eile rääkisin, tuleb peole."
• Selle süntaktilise struktuuri järgi. Lauseid võib olla kahte tüüpi: unimembres ja bimembres.
  • Üksikud laused. Need on need, mis koosnevad ühest süntaktilisest osast ja mida ei saa jagada subjektiks ja predikaadiks. Näiteks: "Sajab vihma."
  • Bimembresi palved. Need on hoopis need, millel on kaks selgelt eristatavat osa, milleks on subjekt ja predikaat. Näiteks: "Su isa ütleb, et sajab vihma."
• Lause subjekti vormi järgi. Me võime rääkida kahest erinevast palvetüübist:
  • Isiklikud palved. Milles on äratuntav teema. Need jagunevad omakorda kaheks:
    • Selgesõnalised isikud. Kui teemat lauses mainitakse. Näiteks: "Minu pere sööb neljapäeviti läätsi."
    • Kaudsed isikud. Kui subjekt on äratuntav, kuid seda lauses ei mainita, see tähendab, et see on ütlemata. Näiteks: "Siin me sööme neljapäeviti läätsi."
  • Isikupäratud laused. Milles pole äratuntavat subjekti. Tavaliselt viitavad nad kliimasündmused või sündmused, mida keegi ei tee. Näiteks: "Täna sajab lund" või "On väga palav."
• Vastavalt lausete hääldaja kavatsusele. See tähendab, et vastavalt nendega pakutule saame need liigitada erinevatesse tüüpidesse:
  • Deklaratiivsed või deklaratiivsed laused. Need, mis väljendavad a tegelikkus See on konkreetne, mida saab hinnata õigeks või valeks ning need jagunevad olenevalt sellest, kas neis on negatiivseid elemente või mitte, jaatavateks väideteks ("Ugandas käib kodusõda") või negatiivseteks väideteks ("Ei ole olemas"). rohkem veresauna tunnistajaid”).
  • Kutsuvad või käskivad laused. Need, kes soovivad muuta käitumine vastuvõtjast mingil moel, kas korralduste, päringute, käskude vms kaudu. Näiteks: "Andke mulle sool" või "Jätke mind rahule!"
  • Hüüulaused. Need, mis väljendavad emitendi meeleseisundit ja millele on tavaliselt kirjas lisatud hüüumärgid (!). Näiteks: "Milline kõhuvalu mul on!" või "Kui palju sõdureid on tänaval!"
  • Küsilaused. Sarnaselt hüüdsõnadega väljendavad need vastuvõtjale küsimust ja kirjutatakse tavaliselt küsimärkide vahele (¿?). Näiteks: "Millal sa plaanid koju tulla?" või "Kas sa ikka armastad mind?"
  • Kahtlased palved. Need, mis väljendavad oletust või a tõenäosus, ja kasutavad tavaliselt verbe tingimuslikus või tulevases indikatiivis. Näiteks: "Ta võiks juua" või "Sul veab, kui saate pileti."
  • Soovivad palved. Need, mis väljendavad väljaandja soovi, millele tavaliselt eelneb määrsõna "loodetavasti". Näiteks: "Ma loodan, et jõuame õigeks ajaks" või "Ma tahaksin rohkem raha."
• Verbi hääle järgi. Me saame eristada passiivseid lauseid aktiivsetest:
  • Aktiivsed häällaused. Milles viidatakse otseselt subjekti tegevusele. Näiteks: "Pedro viskas sööda jõkke."
  • Passiivsed häällaused. Milles subjekti tegevus viitab predikaadi seisukohalt. Näiteks: "Sööda viskas Pedro jõkke."
• Vastavalt predikaadi tüübile. Lõpuks on meil kaks peamist palvekategooriat:
• • Kopulatiivsed või atributiivsed laused. Kui selle predikaat koosneb nimisõnafraasist, st kui nad ühendavad subjekti ja atribuudi kopulatiivse verbi abil. Näiteks: "Juan on väga ilus" või "María on väga kõhn".
  • Predikatiivsed laused. Need, millel on verbaalne predikaat (st mitte nominaalne), mis väljendab tegevusi, mitte atribuute. Seda tüüpi lauseid saab omakorda liigitada:
    • Transitiivid. Kui nad nõuavad objekti või otsest objekti, millele tegevus langeb, et end täielikult väljendada. Otsese objekti saab asendada "sellega". Näiteks: "Ma ostsin Maja"(Võib öelda" ostsin et”).
    • Intransitiivne. Kui nad ei vaja objekti või otsest objekti, et end täielikult väljendada. Näiteks: "Ma elan väga hästi" (te ei saa öelda "Ma elan et”).
    • Mõtlik. Kui toimingu sooritav subjekt on ka see, kes selle vastu võtab. Näiteks: "Eile riietusin punasesse."
    • Vastastikune. Kui kaks subjekti vahetavad toiminguid. Näiteks: "Maria ja Pedro armastavad üksteist meeletult."