Selgitame, mis on nihilism, mis oli selle kuulsa termini päritolu ja millest vene nihilism koosnes.
Mis on nihilism?
Nihilismist rääkides on see tavaliselt vihje traditsiooniliste vormide eitamisele moraalsed väärtused ja religioossed või mis tahes vormis arvasin Leidku ta elus juhtpõhimõtted. Formaalselt on nihilism filosoofiline ja ka kunstiline vool, mille põhiteljeks oli just selle eitamine, et olemasolu omada mingit sisemist mõtet.
Viimane tähendab igasuguse transtsendentsi, korra ja üleoleku idee eitamist missioon elus ja võib seda isegi pidada millekski ebaoluliseks, kapriisseks, sisimas millekski üleliigseks või tähtsusetuks.
Nihilismi vorme võib tuvastada vastukultuurilistes vooludes nagu punkkultuur või isegi anarhism, ja mõnikord kasutasid seda terminit halvustavalt ka traditsioonilisemad sektorid ühiskond, mis näitab, et mõnel inimesel või liikumisel puudus eetika või skrupulused.
Ometi pole nihilism võrreldav ühegi terrorismi või kriminaalse elu eitamisega (eriti teiste inimeste omaga), samuti pole see tegelikult usk "millessegi". Samuti pole see tingimata pessimistlik.
See on lihtsalt vastuseis deterministlikele ja/või hierarhilistele arvestustele, mis traditsiooniliselt annavad inimeksistentsile missiooni Maa, rida juhtivaid käske või mingisugune transtsendentne selgitus, nagu näiteks religioonid.
Nihilismi päritolu
Mõiste "nihilism" pärineb etümoloogiliselt ladinakeelsest sõnast nihil ("Ei midagi") ja seda kasutati esimest korda Friedrich Heinrich Jacobi kirjas filosoof Fichtele 18. sajandi lõpus, kus kritiseeriti Immanuel Kanti ideid.
See termin sai hiljem populaarseks tänu vene kirjaniku Ivan Turgenevile romaan Isad ja pojad , milles ta selgitab seda kui anarhismiga sarnast poliitilist seisukohta: vastandub igasugusele autoriteedile ja kõikidele usuvormidele. Mõiste levis peagi kogu keiserlikul Venemaal, konservatiivid taunisid seda ja revolutsioonilised sektorid võtsid selle asemel omaks.
Filosoofilises valdkonnas on nihilism seotud kahe suure saksa filosoofi: Friedrich Nietzsche ja Martin Heideggeri loominguga. Esimene kasutas seda terminit kristluse kirjeldamiseks: eitades igapäevaelu tähendust, eelistades hauataguse elu lubadust, kus pole kannatusi, surelikkust ega kannatusi, oleks kristlikul mõttel keskmes suur tühjus, mida Nietzsche nimetas. "Jumala surm".
Heidegger omalt poolt kirjeldas nihilismi kui olemise seisundit, millesse ei jää "midagi iseeneses", mis oleks samaväärne olemise taandamisega pelgaks väärtuseks, asjaks. Heidegger nägi selles eitamises uue lähtepunkti ehitamist.
Vene nihilism
Vene nihilism on nimi, millega tunti keiserliku Venemaa (tsaar Aleksander II keskel) noorte kunstnike põlvkonda. Nad kasutasid ära mõnede kodanikuvabaduste, näiteks ajakirjanduse, andmist, et rünnata konservatiivse klassi religioosseid, moraalseid ja idealistlikke ideid.
Nii asusid nad naeruvääristama ja nende vastu võitlema asiirus karm, kasutades "halvaks maitseks" peetud tekste ning põlgliku ja pideva provokatsiooni kaudu. Are hoiakud olid need, mis inspireerisid Turgenevit tema kuulsas romaanis tehtud põlvkonnaportree jaoksIsad ja pojad.