verevalamine

Selle verevalamine on üks vanimaid ravimeetodeid. Siit võetakse välja märkimisväärne kogus verd.

Mis on verevalamine?

Verevalamist hinnatakse eriti looduslike kiiluteaduses ja alternatiivmeditsiinis, kus see on üks drenaažiprotseduure. Verevalamise abil tuleb tugevdada organismi enesetervendavat võimet.

Varem loendati vereloome (Flebotoomia) üks levinumaid ravimeetmeid, mida kasutatakse paljudes ravimeetodites. Ravimina kasutati seda laialdaselt kuni 19. sajandini.

Tänapäeval peetakse vere väljalaskmist, mille käigus patsiendilt võetakse palju verd, kasulikuks vaid üksikutel juhtudel. Sel põhjusel kasutatakse seda tänapäeval harva. Keelte keeles peetakse vere võtmist vere võtmiseks või vere annetamiseks ka vere võtmist.

Varasematel aegadel peeti vereloomet universaalseks abinõuks. Vereproovide võtmist kasutati paljude haiguste korral, kuid see ei põhjustanud patsiendil harva kahjustusi. Mõni haige veritses mõnikord sõna otseses mõttes surma. George Washington (1732-1799) oli üks silmapaistvamaid vereloomega patsiente.Näiteks ravitakse rasket larüngiiti verejooksuga, mida viidi läbi mitu korda. Ameerika Ühendriikide esimese presidendi tohutut verekaotust peeti tema lahkumise võimalikuks põhjuseks.

Verevoolavust saab jälgida juba India varase meditsiini ajal. Ayurvedas toimub endiselt vereloome. Euroopas viis ravi läbi kreeka arst Hippocrates (460-370 eKr). Toona oletasid arstid, et haigused on enamasti põhjustatud vere liigsusest. Sama kehtis ka kehavedelike tasakaalustamatuse kohta. Usuti, et veri kogunes ja riknes jäsemetes. Seetõttu peeti halva vere eemaldamist kasulikuks.

Aastal 1628 avastas inglane William Harvey (1578-1657) vereringe ja lükkas sellega vere voolamise põhimõtted ümber. Sellegipoolest jäi vereloome ravimeetodina kasutusele. Teraapia meetodit soovitati kuni 19. sajandini.

Funktsioon, mõju ja eesmärgid

Ehkki vereloome on tänapäeval haruldane, on mitmeid haigusi, mida saab sellega tõhusalt ravida. Verevalamist hinnatakse eriti looduslike kiiluteaduses ja alternatiivmeditsiinis, kus see on üks drenaažiprotseduure.

Verevalamise abil tuleb tugevdada organismi enesetervendavat võimet. Keha loob uusi vererakke, mis asendavad puuduvad rakud. Uued rakud töötavad paremini kui eelmised vererakud. Verevoolavuse positiivseteks omadusteks on suurenev hapniku omastamine, vere paremad voolamisomadused, immuunsussüsteemi tõhusam töö ja võõrutusstimuleerimise stimuleerimine.

Toetava teraapia meetodina soovitab alternatiivne meditsiin vereringet suhkrutõve (diabeedi), põletiku, vereringehäirete, kõrge vererõhu, podagra ja rasvumise raviks või ennetamiseks. Kuid peaaegu ei ole ühtegi teaduslikku uuringut, mis kinnitaks vereringe tervist edendavat mõju. Nii osutusid vähesed uuringud teisiti. Nagu positiivne oli u. a. vererõhu langus, mis langes 16 mmHg.

Kuid vereringet kasutatakse ka tavameditsiinis, isegi kui ainult harva. Nende hulka kuuluvad näiteks sellised haruldased haigused nagu polüglobulia, mille korral suureneb erütrotsüütide (punaste vereliblede) arv, polütsüteemia vera (PV), mida seostatakse kõrgete hemokriti väärtustega, ja raua säilitushaiguse hemokromatoos, mille korral soolestik neelab ülemäärase koguse rauda. See omakorda põhjustab südame ja maksa ülekoormamist. Verevalamise läbiviimiseks tõmmatakse veri tavaliselt küünarliigese käsivarreveeni kaudu.

Sõltuvalt patsiendi seisundist võtab arst kas väikese koguse verd vahemikus 50 kuni 150 milliliitrit või suure koguse verd, mis võib olla kuni 500 milliliitrit. Patsiendi veri jõuab kogumisanumasse toru kaudu, milleks on tavaliselt vaakumklaaspudel. Välja arvatud väike nõelamine, ei tunne patsient valu. Kokku kestab protseduur mitte rohkem kui viis minutit. Samuti kontrollib arst regulaarselt patsiendi vererõhku.

Spetsiaalseks variandiks on Jaapani verivorstid, mida tuntakse ka kui Shirako või mikroverejooks. Selle protseduuri käigus torgib terapeut lanseti või noaga sääreosa veenilaiendeid. See ravib veresoonte venitamisega seotud ummikuid.

Teine vorm on Hildegard von Bingeni järgi vereplekkimine, mida pakuvad erinevad alternatiivpraktikud. Eesmärk on vabastada keha “halvast verest” või toksiinidest.

Riskid, kõrvaltoimed ja ohud

Põhimõtteliselt ei peeta verevõtmist riskantseks, kui see viiakse läbi õigesti. Oluline on põhjalik uurimine ette ja laboratoorsete väärtuste, näiteks vereanalüüsi määramine. Mõnel juhul võivad siiski tekkida terviseprobleemid.

Kui vererõhk on liiga kõrge või kui verd võetakse liiga palju, on pearingluse, vereringeprobleemide ja minestamise oht. Nahka torgates on taas võimalik kahjulike bakterite sisenemist kehasse ja põletiku tekkimist. Kuid seda kõrvaltoimet saab tavaliselt vältida hoolika hügieeni abil. Kui võetakse liiga palju verd, on oht rauavaeguseks.

Samuti on mõned vastunäidustused, mis olemasolu korral ei võimalda vereringet. Need on äge kõhulahtisus, aneemia (aneemia), patoloogiliselt madal vererõhk ja dehüdratsioon. Lastel ja eakatel tuleb tähelepanu pöörata üldisele füüsilisele nõrkusele.