Selgitame, mis on keele emotsionaalne funktsioon, kuidas see väljendub ja erinevaid näiteid. Lisaks keele muud funktsioonid.
Mis on keele emotsionaalne funktsioon?
Emotsionaalne funktsioon on üks kuuest Keelefunktsioonid (ehk kasutusvõimalusi), mille on tuvastanud vene keeleteadlane ja fonoloog Roman Jakobson (1896-1982) oma 1958. aasta teabeteoorias.Need funktsioonid on seotud suhtlustegurid (ehk: saatja, vastuvõtja, teade, kood ja kanal) ning need eeldavad saksa keeleteadlase Karl Bühleri (1879-1963) loomingu keerukamat edasiarendust.
Keele emotsionaalne funktsioon, mida nimetatakse ka ekspressiivseks või sümptomaatiliseks funktsiooniks, on selline, mis, keskendudes sõnumi saatjale, võimaldab edastada nende sisemist tegelikkust, st nende tundeid, soove või meeleseisundeid. Tavaliselt tehakse seda hüüulausetes, esimeses isikus, kuigi see võib esineda ka retooriliste küsimuste või sarkastiliste avalduste kujul.
Ekspressiivsel keelekasutusel on aga ka omamoodi referentsiaalsus.Tegelikult on sellised väljendid nagu "Kui ilus laps!" haarama tõelist referenti või tegelema reaalsete ja konkreetsete sündmustega, kuid neis domineerib väljenduslik kavatsus, st soov avaldada emitendi sisemust, mitte kirjeldada tegelikkus väliselt ja objektiivselt.
Emotsionaalse funktsiooni näited
Mõned näited väljendusrikkast keelekasutusest on järgmised:
- Füüsilistele aistingutele viitavad väljendid: "Oi, see on valus!", "Oi, kui hea tunne on!" või "Mu pea läheb lõhki!"
- Needused või hädaldamine: "Las mind tabab välgunool!", "Miks minuga sellised asjad juhtuvad?" Oh, see ei saa olla!"
- Rõõmuhüüded: "Milline õnn!", "Ma ei suuda seda uskuda!"
- Sooviavaldused: "Soovin", "Mida veel tahaksin".
Muud keelefunktsioonid
Lisaks emotsionaalsele funktsioonile eristab Roman Jakobson järgmisi keele funktsioone:
- Viitefunktsioon, mis võimaldab keelel vihjata reaalsuse objektidele, kirjeldada olukordi ja väljendada objektiivset, konkreetset, kontrollitavat maailma sisu. See keskendub sõnumile ja suhtlusolukorrale.
- Apellatsioonifunktsioon, mis võimaldab kõnelejal vastuvõtjat teatud viisil mõjutada, nõuda temalt teatud tüüpi tegevust või käitumist või vähemalt teatud tüüpi vastust. Loogiliselt võttes keskendub see vastuvõtjale.
- Faatiline funktsioon, mis võimaldab suhtlustoimingus osalejatel kontrollida, kas suhtluskanal on teabevahetuse algatamiseks avatud, kättesaadav ja elujõuline. See on esimene asi, mida me näiteks telefonile vastates teeme. Seetõttu keskendub see suhtluskanalile.
- Metalingvistiline funktsioon, see, mis võimaldab keelel ennast seletada, st leida ühest keelest teise vasteid või selgitada termineid, mida vastuvõtja ei tea, või isegi teisendada elemente ühest keelest teise. See keskendub suhtluskoodile.
- Poeetiline funktsioon, mis võimaldab keelel tekitada esteetilisi efekte, st juhtida tähelepanu oma vormile ja sõnumi ütlusviisile, mitte sõnumile endale. Selles mõttes keskendub see nii koodile kui ka sõnumile ning kõige levinum näide selle kohta on siin kirjanduslikud tekstid.