Selgitame, mis on amet ja mille poolest see erineb elukutsest. Lisaks mis on amet kui dokument ja tegu ex officio.
Mis on kauplemine?
Kaubandus on tavaline amet, mida a isik on, see tähendab, et tegevust millele pühendad kõige rohkem tunde ja vaeva ning mis määratleb sinu töö peal ühiskond. Seega, kui inimesed küsivad meilt, millega me tegeleme, st mida me töötame, küsivad nad meilt meie kaubanduse kohta.
See sõna on aga väga vana ja läbi ajaloo on see olnud osa paljudest erinevatest sõnastustest ning kogunud uusi spetsiifilisi tähendusi, nagu näeme hiljem. Algselt oli see ladina sõna: officium, lihtne vorm opficcium, termin, milles ühendati kaks häält: oopus ("Töö") ja facere ("teha").
Nii et kaubandus oli selline töö, mida me ühiskonna heaks tegime: kingsepp tegi kingi, puusepp puidust esemeid, köösner loomanahast esemeid jne. Seda võiks laiendada ka asjadele ja esemetele, millel oli oma ülesanne, otstarve, nende kaubanduses kasulikkus.
Kuid inimtegevused ja pühendumised ei olnud alati nii lihtsad ning ametinimetust tuli kohandada vastavalt uutele sotsiaalsetele reaalsustele, mis tekitas uusi sõnu nagu ohvitser ja amet.
Seetõttu on see sõna tänapäeval seotud bürokraatlike asjadega (st kontoriasjadega) või teatud riitused kiriklik (nagu "surnute kontor", mille kaudu kirik palvetab lahkunute hingede eest), kuna need valdkonnad olid omal ajal tihedalt seotud ühiskonna juhtimisega.
Seega on kaubandus väga kasutatav ja väga mitmekülgne sõna ning allpool püüame selgitada vaid mõningaid selle põhitähendusi.
Kaubandus ja elukutse
Nagu juba öeldud, oli amet algselt seotud produktiivse tegevusega, mis ühiskonnas vastas. Kaubandusest rääkimine tähendas rääkimist sellest, mida inimene teeb, st mida oskab teha, selle verbi kõige otsesemas tähenduses: mis tüüpi esemeid saab realiseerida.
Need ametid kandusid üle isalt pojale, nii et tavaliselt teadis sepatööst sepa poeg või igal juhul õpipoiss, kes oli huvitatud ameti omandamisest ja oma sepikoja avamisest. Seetõttu toimus tehingute omandamine läbi kogemusi otsene.
Ühiskondade keerukamaks muutudes ning teadmiste kogunemisel ja täpsustumisel tekkis aga uusi tegevusvorme, mis nõudsid lisaks vahetule kogemusele ka teoreetilist ettevalmistust ehk teatud ajaperioodi. Uuring ja koolitus, mis toimus raamatute vahel, tavaliselt aastal institutsioonid nagu kirikud, templid, filosoofiaakadeemiad ja muud ekvivalendid tänapäeva ülikoolidele.
Nii sündisid elukutsed ehk erialased ametid, mis olid akadeemilise “karjääri” tulemusel ehk said võimalikuks tänu initsiatiivile mõeldud eksklusiivsete teadmiste kogumile.
See on põhiline erinevus ametite ja elukutsete vahel: esimesed on omandatud kogemuste kaudu ja on enam-vähem kättesaadavad kõigile, kes neile aega ja vaeva pühendavad; ametid eeldavad aga mitmeaastast akadeemilist koolitust, mille käigus kogutakse erialateadmisi ja omandatakse mõtteviis, milleni puhta kogemuse kaudu vaevalt jõutakse.
Seega on need näited ametitest: torumees, puusepp, kingsepp, tänavapuhastaja, tööline, müürsepp, näitleja, kokk jne. Ja need on elukutsete näited: arhitekt, arst, insener, õpetaja, keemik, füüsik, matemaatik, disainer, arvutiteadlane jne.
Kontor (dokument)
Bürokraatlikus ja kohtukeeles nimetatakse bürooks teatud tüüpi dokumenti, milles esitatakse korraldused, konsultatsioonid, korraldused või muud liiki dokumendid. teavet asjakohane.
Need dokumendid pärinevad teatud institutsioonidest, nagu ministeeriumid, saatkonnad, ametiühingud või valitsusasutused. Nende tarbimine võib olla sisemine (sisekaubandus) või väliskaubandus (väliskaubandus), olenevalt sellest, kas need on suunatud asutusele endale või klientidele välised.
Kuna tegemist on ametliku dokumentatsiooni vormiga, koosnevad tehingud tavaliselt kirjaplangist ja pealkirjast, milles üksus on identifitseeritud saatja, esitatakse kontekstuaalne teave (kuupäev, koht, teema) ja suhtluse saaja, mida mitme tehingu puhul võib olla rohkem kui üks. Ülejäänud kaubanduse moodustab sisu tekstst teave ise, allkiri ja materjalid lisad, kui mõni.
Tegutse ex officio
Õigus-, bürokraatia- või haldusžargoonis kasutatakse mõistet "ex officio" nende menetluste või menetluste kohta, mida saab läbi viia ilma huvitatud poole selgesõnalise soovita, st ilma poole taotluseta. Neid toiminguid viivad läbi avalik-õiguslikud asutused oma volituste piires ja vastavalt oma kohustustele, ilma et keegi peaks neid selgesõnaliselt nõudma.
Näited ex officio meetmetest on järgmised:
- Uurimine a kuritegu politsei poolt, kui see on neile teatavaks saanud või avalikult teada saanud.
- Kui kohtunik teeb otsuse, siis a kohtuotsus seaduslik, et teatud ennetavad toimingud viiakse läbi, mis tagavad juhtumi õiglase lahendamise, ilma et ükski pool seda taotleks.