Selgitame, mis on inimestevaheline suhtlus ja millised koodid seda mõjutavad. Lisaks elemendid, mida see sisaldab.
Mis on inimestevaheline suhtlus?
Inimestevahelist suhtlust nimetatakse vahetuseks teavet mis juhtub tavaliselt inimeste vahel, kes jagavad füüsilist ruumi, st kes elavad koos ja leiavad seetõttu vajadust saata ja vastu võtta sõnumeid, et reguleerida või korraldada kooseksisteerimine. See võib viidata erinevatele piirkondadele, nagu kodu, töö, tänav jne.
Inimestevahelisest suhtlusest rääkides ei viidata aga ainult verbaalsele, st suhtlusele, mida teostab keel. On selge, et Inimesed me eristame end loomad just tänu meie võimele organiseerida ja suhelda oma tegelikkus heliliselt ja graafiliselt esitatavate märkide süsteemi abil (vastavalt kõne- ja kirjakeel), kuid mitte ainult selle mehhanismi kaudu ei edasta me teavet endale.
Näiteks mõjutavad inimestevahelist suhtlust ka muud tüüpi kood, nagu prokseemika ("isiklik ruum"), pragmaatika (kontekstuaalne sisu), kehakeel ja muud koodivormid. mitteverbaalne suhtlus mis aga võimaldavad kahel inimesel teatud meeli ja tähendusi jagada.
Mitu korda seda suhtlemine Mitteverbaalne toimub teadvust arvestamata, st automaatselt või sümptomaatiliselt, ilma väljaandja selgesõnalise kavatsuseta. Nii juhtub näiteks flirtimise ajal.
Sel viisil mõistame inimestevahelise suhtluse all kahe või enama inimese vahel toimuvat edastussuhete ja teabe kodeerimise kogumit või isegi võimeid et inimene suudab selliste suhetega toime tulla.
Näiteks kui me ütleme, et kellelgi on kohutav suhted”, Peame silmas seda, et seda tüüpi suhtlussituatsioon on tema jaoks raske või et ta tuleb sellest enamasti halvasti välja, olenemata sellest, millisest valdkonnast on tegu.
Suhtluselemendid
Tuleb märkida, et iga suhtlusprotsess koosneb mitmest elemendist, milleks on:
- Saatja. See, kes sõnumi välja annab, st see, kes paneb käima suhtlusmehhanismi. Saatja, välja arvatud teatud ühesuunalistes kontekstides (kus suhtlus liigub ainult ühelt poolelt teisele), ei täida tavaliselt ainult seda rolli, vaid vahetab seda vastuvõtja rolliga: näiteks räägib ja seejärel kuulab.
- Vastuvõtja. Samamoodi on vastuvõtja see, kes võtab edastatud sõnumi vastu ja dekodeerib selle, et hankida sees olev teave. Kõneakti puhul on see samaväärne kuulajaga. Jällegi, vastuvõtja ei jää kunagi puhtalt passiivseks, vaid vahetab positsioone saatjaga.
- Kanal. Sõnumi edastamiseks kasutatav füüsiline meedium. See võib olla tema õhku mille kaudu helilained liiguvad, võib see olla paber, millele sõnum trükitakse, või palju muid vahendeid. Suhtlemiseks peab kanal olema vaba takistustest või tõkked ja kasutamiseks saadaval.
- Kood. Igal sõnumil on kodeering, st võti selle meelte mõistmiseks ja korrastamiseks. Me nimetame neid võtmeid näiteks verbaalsetes keeltes keelteks või keelteks: keele moodustavate märkide tavapärane sotsiaalne järjestus. Seega peavad sõnumi koodiga suhtlemiseks tegelema nii saatja kui ka vastuvõtja.
- Sõnum. Selles kontekstis on sõnum teabe sisu, st see, mida soovite vastuvõtjale edastada, mis iganes see ka poleks.