Hepariin

Hepariin Tänapäevane ravim on antikoagulandina asendamatu: hoolimata sellest, kas seda kasutatakse ägedate eluohtlike sündmuste, näiteks südameinfarkti või kopsuemboolia ravimisel või profülaktilise annusena tromboosi ennetamiseks operatsioonide või pika lennureisi ajal, on hepariin ja selle erinevad derivaadid nagu Mono -Embolex või Clexane on meditsiinipraktika olulised alustalad kõikjal. Hepariin on tegelikult endogeenne aine.

Mis on hepariin

Hepariin on farmakoloogias ravimina kasutatav aine, mis häirib vere hüübimist ja pärsib seda. Seetõttu tuntakse hepariini ka vere vedeldajana.

Keemilisest seisukohast on hepariin glükoosaminoglükaan, s.o aminosuhkrute ahel, mis toimub looduslikult koe nuumrakkudes inimestel ja loomadel.

Naturaalset hepariini saadakse seetõttu algselt peamiselt sigade peensoole limaskestalt, mis on selle ainega eriti rikas.

Farmakoloogiline toime

Selle üsna lühiajalise mõju tõttu Hepariin ravimit antakse peamiselt ägedates hädaolukordades või lühiajaliselt haiglas, mitte pikaajalise teraapiana (nagu teiste "verevedeldajatega" nagu Marcumar® või Aspirin®).

Ainet võib manustada veeni (intravenoosselt), kus see toimib kohe, või süstides nahaalusesse rasvkoesse, kust see siseneb organismi pikema aja jooksul aeglaselt ja pidevalt ning väiksemates annustes.

Farmakoloogiline toime põhineb vere loomuliku hüübimisprotsessi sekkumisel. Iga päev ujuvad meie veres mitmesugused hüübimisfaktorid ja reageerivad teatud stiimulitele koos vereliistakutega (trombotsüüdid), mis ühendavad haavu, aga ka hädaolukordadeks, näiteks tromboos, insult või südameatakk. tekivad. Tervetel inimestel kontrollivad seda hüübimisaktiivsust sellised analoogsed ained nagu antitrombiin III, mis lahustab pidevalt hüübivad hüübimisfaktorid ja suudab seega vältida vere liigset hüübimist ning seeläbi infarkti ja tromboosi.

Hepariini vabastab keha ise kriitilistes olukordades, et aktiveerida antitrombiin III ja tugevdada selle siduvat jõudu hüübimisfaktoritega umbes sada korda. Kui ekstraheerite hepariini sigade sooltest või veiseliha kopsudest ja valmistate selle keemiliselt ette, saate seda inimestele anda ja seeläbi tõhusalt nende vere hüübimist maha suruda.

Ka paljud teised heparinoidide rühma esindajad on nüüd sünteetiliselt ja farmakoloogiliselt modifitseeritud, et muuta need efektiivsemaks või vähem allergeenseks.

Meditsiiniline rakendus ja kasutamine

Programmi rakendusala Hepariinid on laialt levinud kogu meditsiinispektris: Näiteks võib nahaalusesse rasvkoesse süstalt kasutada pikkadel õhu- või bussireisidel, et vähendada tromboosi riski.

Haigla õed ja õed teevad sama, kui nad on pikemat aega haiglas või enne ja pärast operatsioone. Isegi pärast jalgade vigastusi, näiteks kui pikka aega tuleb valada või kildu kanda, on mõistlik hepariini igapäevase manustamisega lühiajaliselt vere hüübimist maha suruda. Tavaliselt ei kasutata originaalseid hepariine, vaid modifitseeritud aineid, millel on sama toime, kuid paremad farmakoloogilised tingimused ja vähem kõrvaltoimeid.

Klassikalist hepariini kasutatakse siiski endiselt: müokardiinfarkti, sooleinfarkti, kopsuemboolia, jalgade veenide tromboosi ja ajurabanduse ägedas ravis manustatakse intravenoosselt suuri hepariini annuseid, et lahustada olemasolev verehüüve või vähemalt mitte lasta sel suureneda ja seeläbi halvenemist ennetada. Järgneb tavaliselt lõplik ravi, näiteks südamekateetri uuringu abil.

Riskid ja kõrvaltoimed

Hepariin kuna tegemist on endogeense ainega, on see põhimõtteliselt üsna vähe kõrvaltoimeid. Seetõttu tuleneb peamine probleem ka aine mõjust:

Vere hüübimist pärssides suureneb verejooksu oht, haavad paranevad halvemini ja võib tekkida isegi eluohtlik sisemine verejooks, näiteks ajuverejooks. Sel põhjusel ei lubata hiljuti opereeritud patsientidel, lahtiste haavade või maohaavanditega inimestel, kellel on tõsine kõrge vererõhk või teadaolevad hüübimishäired, hepariini saada. Mõnikord on alternatiiviks väiksemad annused või sarnased ained, näiteks heparinoidid. Hepariini manustamine on lõppkokkuvõttes alati tasakaal põhihaiguse ja veritseva kõrvaltoime riski vahel.

Lisaks võivad tekkida allergilised reaktsioonid või juuste väljalangemine ning osteoporoosi on kirjeldatud ka pikaajalise hepariinravi kõrvaltoimena. Haiglates kardetakse nn hepariinist põhjustatud trombotsütopeenia (HIT) esinemist, see tähendab vereliistakute puudumist hepariini manustamise tõttu. Seetõttu on suurtes annustes hepariinravi korral vere väärtuste igapäevane jälgimine hädavajalik.