Selgitame, mis on holistiline ja kuidas see õppemeetod tekib. Samuti seda, kuidas hariduses holistikat arendatakse.
Mis on holistika?
Et uurida süsteemid Seda maailma saab teha mitmel viisil. Holistlik-nimeline metodoloogiline ja epistemoloogiline positsioon postuleerib, et seda tuleks teha nii, et süsteemi uurimisobjektiks võetakse tervik, mitte ainult selle koostisosad.
Sõna holism pärineb kreeka sõnast (mina) Mida see tähendab terve, terve, terve. Selle järgi meetod Uuring peaks võtma füüsilisi, bioloogilisi, majanduslikke, vaimseid, keelelisi, sotsiaalseid süsteeme jne tervikuna ning analüüsima tervikut koos süsteemi tunnustega, mitte viitama ainult osadele.
Holistika käsitleb iga süsteemi kui tervikut, millesse selle osad on integreeritud. Terviku iga osa uurimine ei suuda selgitada, kuidas süsteem globaalsel viisil töötab. Süsteem on palju enamat kui lihtsalt osade summa, mistõttu see uurimismeetod peab oluliseks osade sünergiat, mitte nende individuaalsust.
Erinevalt terviklikust (või filosoofia holist) on reduktsionism, mis leiab, et süsteemi saab seletada ja uurida selle moodustavatest osadest. Vaatenurgast sotsiaalteadused, vastandub ka holistilisele individualism metodoloogiline, mis eelistab sotsiaalsete faktide subjektiivset (iga indiviidi) tõlgendamist, holistiline aga rõhutab indiviidi käitumist lähtudes sotsiaalsest maatriksist, milles ta elab.
Kuidas tekib terviklikkus?
Aasta algusest ajalugu inimlik, iidne mees teadis suhetest, millel oli kõik tema ümber. Ta sai teada seostest nende vahel loodus kõik, mees ise ja kogukond.
Aristoteles võttis kokku holistilise filosoofia üldpõhimõtte, kirjutades sellest metafüüsika (mis läheb füüsikast kaugemale). Võttis selle kokku tervik on suurem kui selle osade summa. Koos ilm valdavaks sai fragmentaarne asjade uurimine.
Holismi eostas 1926. aastal Jean Christian Smuts, kelle jaoks holism on kalduvus looduses ja loomingulise evolutsiooni kaudu ehitada süsteeme (tervikuid), mis on paljuski paremad ja keerukamad kui nende osade summa. Ida neologism selgitab süsteemi osi tervikust.
Kahekümnenda sajandi alguse bioloog Ludwing Von Bertalanffy defineerib oma üldises süsteemiteoorias, mis on süsteem kui seatud elemendid, mis on korrapäraselt seotud, aitavad kaasa teatud objektile. Kõik, mis meid ümbritseb, on mingil moel seotud teiste objektidega.
Holistika hariduses
Muutused maailma nägemises avaldasid oma mõju haridust formaalne koolides, kus varem oli a vaade fragmentaarne sisu edastamine oma õpilastele. Mõtteviis maailmast kui tervikust tõi kaasa muutuse hariduse käsitlemises. Me kõik õpime kogu aeg kõigest, on selle maailmanägemise viisi uusi postulaate. See tuleneb teadmiste suhetest, mida me kogu oma tegevuse jooksul rakendame elu.
The teadmisi Varasemad on seotud süsteemi genereerivate uute teadmistega. Teadmised, mida me omandame, ei ole lineaarsed ega nende ahel andmeid. Tõde on see, et arvasin see moodustab kompleksse piiramatute kombinatsioonide võrgustiku, mis moodustab süsteemi. Teisest küljest arvestab holistika iga õpilase kogemust ega taotle teadmiste kogumist ilma ühenduseta õpilase enda maailmaga, vaid vastupidi, see püüab integreerida elu, teadmisi ja eneseteadmisi.
The õppimine See on rühma- ja solidaarsustegevus õpilaste ja õpetajad. Kõik klassi liikmed õpivad üksteiselt. Õpilane ei ole pelgalt pealtvaataja, vaid ka näitleja oma õppimises. Haridus on edasijõudmiseks hädavajalik ühiskond ja inimkond. Haridust tuleb käsitleda kui tervikut, mitte kui pelgalt osade summat, milles õpilane saab passiivselt isoleeritud teadmisi. Teadmised moodustavad terviku.
Samamoodi ei saa haridust isoleerida iga õpilase maailmast, jättes kõrvale aine ja tema kogemused, kuna igaühel on erinev õppimisviis. Hariduse eesmärk peaks olema see, et õpilane saavutaks selle teadmiste võrgustiku selle põhjal, mida ta juba teab.