Anestesioloogia

Anestesioloogia Termin "anesteesia" viitab anesteesia teooriale, mille anesteetikumid on andnud meditsiiniliseks, enamasti kirurgiliseks sekkumiseks, valu raviks ja intensiivravis. Invasiivsete raviviiside muutmiseks patsiendile mugavamaks ja ka sekkumise lihtsustamiseks arsti poolt tehakse anestesioloog osalist või üldnarkoosi.

Mis on anestesioloogia?

Anestesioloogia spetsialist vastutab õige anesteetikumi valiku, õige annuse, patsiendi operatsioonieelse ja -järgse hoolduse eest ning protseduuri ajal ka eluliste tunnuste jälgimise ja vajaduse korral kõigi sekkumiste eest.

Kuna teatud varasemad haigused või haigused tähendavad üldanesteesia korral suuremat riski, on anestesioloogi jaoks oluline täpselt teada patsiendi ajalugu. Anestesioloogia on meditsiini eriala, mis oma laia kasutusala tõttu puutub sageli kokku teiste valdkondadega. Anestesioloogid võivad vajada tööd kõigil juhtudel, kui patsiendil on valu, vajalik kirurgiline sekkumine või patsient hooldatakse intensiivravis. Anesteesia võib toimuda kohalikul, piirkondlikul või üldiselt. Kohaliku tuimestusega tuimastatakse selgelt piiritletud piirkond näiteks kirurgiliste sekkumiste läbiviimiseks, haava puhastamiseks ja muudeks asjadeks.

Regionaalse tuimestusega tuimastatakse üks kehapiirkond. Mõlemad anesteesia tüübid ei mõjuta teadvust. Patsient on ravi ajal ärkvel, kuid tuimastatud piirkonnas valu ei tunne. Lisaks füüsilisele leevendusele on selle eeliseks ka see, et patsient ei põgene eemale ega krampi, kui valu põhjustab protseduur, mis võib põhjustada vigastusi. Üldine anesteesia mõjutab ka patsiendi teadvust. Lisaks on esile kutsutud ka valutundlikkus ja liikumatus.

Hoolitsused ja teraapiad

Anestesioloogiat on keeruline määrata konkreetsetele meditsiinilistele erialadele või haigustele. Suur arv võimalikke meditsiinilisi alapiirkondi võib näidata juhtumeid, kus anesteesia on vajalik. Eriti puudutab see aga kirurgiat, erakorralist meditsiini, intensiivravi ravimit ja valuravi.

Nende kirurgilised sekkumised võivad pärineda kõigist võimalikest kliinilistest piltidest; Kasvajaravi, plastiline kirurgia, maxillofacial kirurgia, pimesoole ja mandlite eemaldamine, günekoloogilised sekkumised, elundite siirdamine ja maohaavandite eemaldamine on vaid mõned võimalikest raviviisidest, mis vajavad üldist või kohalikku tuimastust. Õnnetuste tagajärjel tekkinud haavade ja vigastuste ravi nõuab sageli anesteesiat.

Anestesioloogi ülesanne paneb diagnoose või soovitab ravi harva. Näiteks otsustab patsiendi kannatuste vähendamine või kõrvaldamine operatsiooni, mitte narkootikumide või muu ravi abil. Selle üle otsustab asjaomane ravispetsialist.

Õige ja võimalikult madala anesteesia korral on anestesioloogi täpsed teadmised patsiendi anamneesist eriti üldanesteesia korral. Anestesioloog võtab eriti arvesse südamehaigusi, ravimite talumatust ja patsiendi üldist seisundit.

Valu ravi on veel üks peamisi anestesioloogide rakendusalasid. Sageli jälgivad nad õnnetustes kannatanuid või intensiivravi vajavaid patsiente ja nende elutähtsaid funktsioone, isegi kui üldnarkoosi ei kasutatud.Kui nende seisund halveneb või kui neil tekib valu, võib anestesioloog kasutada anesteetikumi või narkootilisi ravimeid ja pakkuda patsiendile leevendust. Võib osutuda vajalikuks kunstlik ventilatsioon, mille jaoks patsient on rahusti, eriti intensiivravis.

Ravimid leiate siit

Diagnostika ja läbivaatusmeetodid

Kohaliku tuimestuse korral süstitakse ravim tavaliselt spetsiaalselt tuimastatavasse piirkonda, et seal valutundlikkus välja lülitada. Muud võimalused hõlmavad salvide või pihustite kasutamist. See on kasulik väikeste sekkumiste korral, näiteks väiksemate haavade hooldamiseks. Nende õmblemist saab hõlbustada ka anesteesia abil.

Regionaalse anesteesia, näiteks epiduraalanesteesia (lühikese PDA) korral anesteseeritakse närvipõimikud, mis vastutavad konkreetse kehapiirkonna eest. Need on tavaliselt tõhusamad kui "kohaliku anesteesia" meetodid. Meditsiiniline terminoloogia pole aga standardiseeritud. Piirkondliku anesteesia näitel on PDA-ga tuimastatud keha selgroo teatud punktist allapoole. Selle piirkonna liikuvust ei anta ka mõjuperioodil enam. Seda tüüpi anesteesiat kasutatakse sageli sünnitusel, kuna ema ei pea olema teadvuseta, kuid väga piiratud lokaalne anesteetikum ei oleks valu leevendamisel täielikult efektiivne.

Võib teha uuringuid, näiteks südame ultraheli või kopsufunktsiooni testi, et otsustada, kas patsiendile on üldine anesteesia teostatav või kas see põhjustab liiga suurt riski. Üldnarkoosi ajal jälgitakse patsiendi elutalitlust pidevalt ja põhjalikult ning kuvatakse ekraanidel. Keha on sedavõrd ulatuslikult rahustatud, et isegi iseseisvalt hingamine ebaõnnestub. Seetõttu venitatakse üldanesteesia all kannatavaid patsiente kunstlikult nn intubatsiooni abil, mis võtab üle kopsude funktsiooni.

Jälgitakse pulssi, südame aktiivsust ja vererõhku; ähvardavate kõrvalekallete korral annab süsteem anestesioloogile ka akustiliste hoiatussignaalide abil märku ja saab kiiresti võtta vastumeetmeid. Näiteks võib patsiendi ravimite talumatus ühe kasutatava anesteetikumi suhtes olla operatsiooni ajani tundmatu. Isegi pärast operatsiooni jääb ta patsiendi järelraviks või on neile kättesaadav, kuna operatsioonijärgselt võivad tekkida sageli kerged ja harva eluohtlikud komplikatsioonid.