Selgitame, mis on barbaarsus keeles ja erinevate näidetega. Samuti, millised tüübid on olemas ja millised on igaühe omadused.
Mis on barbaarsus?
Nimetame barbaarsuseks neid vigu või ebatäpsusi sõna või fraasi hääldamisel või kirjutamisel või teatud võõrsõnade kasutamisel (välismaalased) pole veel enda omadesse sisse lülitatud idioom. See on teatud tüüpi keeleline viga, mis on tavaliselt väga levinud räägib kõnekeelne ja populaarne, kuid vaatenurgast reegel Keelt peetakse kultuuri või hariduse puudumise märgiks.
Mõiste barbarism pärineb sõnast barbar, mis võeti kasutusele aastal Vana-Kreeka viidata pärslane, nende igavesed rivaalid, kelle keel oli kreeklastele arusaamatu.
Kreeklased irvitasid onomatopoeesia üle"Pub, Pub"Sest nii kõlas neile kogu pärsia keel. Aja jooksul lõid nad "barbari" (barbaroi) kui halvustavat viisi viidates mitte ainult neile, vaid kõigile välismaalastele, keda nad pidasid poliitiliselt ja sotsiaalselt alaväärseteks, see tähendab "inimestele, kes räägivad halvasti".
Termin pärandus roomlaste keelde (barbarus) ja seda kasutati sarnasel viisil oma keisriajal, viidates naaberrahvastele, kes ei rääkinud ladina keelt.
Seetõttu võib terminit barbaarsus kasutada ka barbaarsuse või barbaarsuse sünonüümina: vägivaldne, jõhker, tsiviliseerimata tegu või ütlus. Võib-olla meenutades, et Rooma impeerium langes just nimelt nende rahvaste sissetungi alla, keda tembeldati barbariteks.
Tänapäeval mõistame aga barbaarsusi kui sama keele rääkimisele ja kirjutamisele omast nähtust, kui need lähevad vastuollu selle süntaktilise või grammatilise järjekorraga ehk ideaalnormidega.
Siiski ei ole alati võimalik barbaarsust kergesti eristada neologismid (uued panused keelde) või võõrsõnad (laenud teistest keeltest). Sel põhjusel võetakse paljud barbaarsused lõpuks vastu ja lülitatakse keelde.
Barbarismi liigid
Sõltuvalt keele aspektist, milles viga esineb, on barbaarsust kolm erinevat tüüpi: prosoodiline (heli), morfoloogiline (vorm) või süntaktiline (järjekord). Vaatame igaüks eraldi:
Prosoodilised barbaarsused
Need tekivad siis, kui hääldamisel või artikuleerimisel on muudatusi või ebatäpsusi. helid keelest. Halb hääldus vastab sageli keele ökonoomsuse kriteeriumidele, st võimalikult väikesele häälduspingule; muul ajal lihtsa pahe peale.
Sellepärast tuleb neid eristada sama keele murdevariantidest, kuna keelt ei hääldata alati ühtmoodi kogukonnad rääkides.
Näited prosoodilistest barbaarsustest hispaania keeles on järgmised:
- Häälda "g” nagu oleks "ja”, imiteerides teiste keelte valjust: yir keerutamise asemel.
- Ärge hääldage teatud vahepealseid kaashäälikuid: mine miks sa läksid, kriminaalne kurjategija kohta.
- Häälda "s” teise isiku verbide lõpus: sa sõid sest sa sõid, jõudsid kohale tulid sinu asemel.
- Et hääldada sündroom sündroomi asemel.
- Et hääldada tasi takso asemel.
- Et hääldada aigre õhu asemel.
- Et hääldada captus kaktuse asemel.
- Et hääldada bisted steigi asemel.
- Et hääldada insepto putuka asemel.
- Et hääldada sa tulid tulid sinu asemel.
- Et hääldada kummimaine oksendamise asemel.
Morfoloogilised barbaarsused
Need leiavad aset siis, kui muudatus toimub sõna konstruktsioonis nii selle õigekirja kui ka häälduse tasandil. Seetõttu peetakse neid sageli ka õigekirjavigadeks ja need põhjustavad sageli olematute sõnade ekslikku loomist.
Näited hispaaniakeelsetest morfoloogilistest barbaarsustest on järgmised:
- Kasutamine avatud avamise asemel.
- Kasutamine alla laadida allalaadimise asemel.
- Ameerika keele kasutamine Ameerika asemel.
- Kasutamine neem sobima asemel verbist sobima.
- Kasutamine ma kõndisin kõndima asemel tegusõna kõndima.
- Kasutamine ma sõitsin ma sõitsin asemel tegusõna sõitma.
- Kasutamine estuata kuju asemel.
- Kasutamine range range asemel.
- Kasutamine haiga pöögi asemel.
- Kasutamine suri surnud asemel.
- Kasutamine diivanid diivanite asemel.
- Kasutamine Ma tean või sepo selle asemel, et ma tean.
Süntaktilised barbaarsused
Need leiavad aset siis, kui muudatus toimub lause mõistete järjekorras või nende kokkuleppes (soo, arvu jne osas).
Hispaaniakeelsete süntaktiliste barbaarsuste näited on järgmised:
- Väljendi "" kasutaminejämedalt", millal see peaks olema"jämedalt”.
- Sõna "esimene" kasutamine "esimese" asemel.
- Sõnade "parem" või "halvem" kasutamine "parema" ja "halvema" asemel.
- Sõna „de que” kasutamine, kui „see” vastab (dequeísmo), nagu: ta rääkis mulle millest... või Ma mõtlen, mida…
- Sõna "selle" kasutamine, kui see vastab "sellele" (queísmo), nagu: saame aru, et... võiMillest te kaks rääkisite?
- Sõna "seoses" kasutamine "seoses" või "seoses" asemel.
- Kohandamine tegusõna omama, nagu: on inimesi, kes... või tapmisi oli tuhandeid.