Selgitame, mis on sõnum, selle võimalikku sisu ja muid suhtluselemente. Samuti suhtlustüübid.
Mis on sõnum?
sisse kommunikatsiooniteadused, on sõnum see, mida tahame edastada, st sisu, mida saatja soovib vastuvõtjale edastada. Ülejäänud suhtluselementide osas on sõnum see, mida kood kodeeritud ja edastatud kanalLühidalt öeldes on see selle eesmärk suhtlemine.
Sõnum koosneb teatud tüüpi ja kogusest teavet, mis on esindatud erinevatel viisidel ja erinevate meediakanalite kaudu. Selle sisu võib pärineda a kirjeldus reaalsest maailmast, emotsionaalsele vahelehüüele või katsele mõjutada käitumine vastuvõtja kohta; ja olenevalt juhtumist oleme erinevate suhtluseesmärkide juuresolekul.
Levinud on ka edastatava info tugi- või esitlussüsteemi kutsumine sõnumiks, nagu teeme ka siis, kui saadame “tekstisõnumi” (SMS) või lausa kivi külge seotud sõnumi. Nendel juhtudel viitame aga metonüümiliselt paberkandjale või elektroonilisele andmekandjale, milles sõnum on.
Suhtluselemendid
Peale sõnumi, mis mängib igas suhtlustoimingus keskset rolli, on kommunikatsioonil ka teisi põhielemente, näiteks:
- Saatja. See, mis algatab teabe edastamise, kodeerides sõnumi vastavas keeles ja saadab selle saadaoleva kanali kaudu vastuvõtjale. Olenevalt suhtluspädevusest on viimaste jaoks sõnum enam-vähem selge.
- Retseptor. Loogiliselt võttes on tema see, kes sõnumi vastu võtab ja tema ülesandeks on see dekodeerida, et seda õigesti tõlgendada. Nende suhtlemisoskus tuleb mängu ka saadud teabe täielikul mõistmisel.
- The kood. Mis pole midagi muud kui esitussüsteem, mille kaudu sõnum on esindatud. Keel on kood, aga nii on ka binaarne või morse. Ilmselgelt peavad side tõhusaks toimimiseks nii saatja kui ka vastuvõtja jagama sama koodi.
- The kanal. Selles mõttes viitab see füüsilisele andmekandjale, mida kasutatakse teabe edastamiseks, olenemata kasutatavast koodist. Näiteks rääkides kasutame helilaineid õhku; kusjuures telefonisõnumi saatmisel kasutame sama elektromagnetilistest raadiolainetest kortsutatud õhku. Olenevalt sellest, kas kanalil on rohkem või vähem häireid (müra), saab sõnumit edastada enam-vähem selgelt.
Suhtlemise tüübid
Sõltuvalt sellega seotud põhielementidest saame klassifitseerida mis tahes suhtlusvormi järgmiste kriteeriumide alusel:
- Verbaalne ja mitteverbaalne suhtlus. Sõltuvalt sellest, kas me kasutame keelelist koodi (st keelt) või mitte, saame eristada:
- Verbaalne kommunikatsioon. Kasutage sõnu ja keelelised märgid liigendatud.
- Mitteverbaalne suhtlus. Kasutage muud tüüpi märke, näiteks niinimetatud "kehakeelt" või prokseemikat.
- Interpersonaalne kommunikatsioon või massiivne. Sõltuvalt olemasolevate vestluspartnerite arvust võime rääkida inimestevahelisest suhtlusest (saatja ja vastuvõtja, need rollid vahelduvad) või massikommunikatsioonist (saatja ja palju vastuvõtjaid). Viimasel juhul saame eristada ka:
- Avalik suhtlus. Kui vastuvõtjate grupp on avatud, ehk siis saab liituda, kes soovib.
- Privaatne suhtlus. Kui adressaatide rühm on suletud ja keegi ei saa vabalt liituda.
- kuulmiskommunikatsioon, visuaalne või sensoorne. Sõltuvalt suhtlemiseks valitud kanali tüübist saame eristada kuulmismeelt (kuulmismeelt) hõlmavat suhtlust, näiteks räägib, muusika või telefoni helisemine; suhtlus, mis nõuab nägemise (visuaalse) osalust, näiteks kirjutamine; ja suhtlemist, mis hõlmab puudutust (sensoorne või kinesteetiline), näiteks afekti keel.
- Vastastikune või ühepoolne suhtlus. Olenevalt sellest, kas saatja ja vastuvõtja rollid vahelduvad (vastastikune) või jäävad (ühepoolseks), saame eristada neid kahte suhtlusvormi. Ideaalis peaks vestlus olema vastastikune, sest iga inimene räägib ja kuulab kordamööda; Raadiosaate häälestamine on aga tingimata ühekülgne, kuna saame ainult signaali vastu võtta ja diktoreid kuulata.