Halotaan

Toimeainega Halotaan on narkootiline aine, mida antakse tavaliselt sissehingamise teel. Aine on vedeliku kujul, mis on tavaliselt värvitu ja mittesüttiv. Tänapäeval ei kasutata ravimit halotaani tööstusriikides peaaegu üldse. Siin asendati ravimhalogeen suuresti teiste preparaatidega. Kolmandas maailmas ja erinevates tärkava turumajandusega riikides kasutatakse toimeainena halotaani endiselt narkootikumina.

Mis on halotaan?

Põhimõtteliselt on ravim halotaan niinimetatud halogeenitud süsivesinik. Ravimi halotaani väljatöötamise tellis Imperial Chemical Industries 1951. aastal ja selle tootjaks oli Charles Suckling. Seda kasutati anesteetikumina alates 1956. aastast.

Ravimi eripära on see, et seda saab võtta hingamisteede kaudu. Tänapäeval asendatakse toimeaine halotaan suures osas teiste moodsamate anesteetikumide tüüpidega USA-s ja Euroopas. Nende hulka kuuluvad näiteks ravimid sevofluraan, isofluraan ja desfluraan.

Aine halotaani tööstusliku tootmise kontekstis on tavaliselt aluseks trikloroetüleen. See muundatakse koos vesinikfluoriidiga antimontrikloriidi juuresolekul. Keemiline reaktsioon ainega 2-kloro-1,1,1-trifluoroetaaniga toimub temperatuuril umbes 130 kraadi. Järgmine samm käivitatakse veel üks reaktsioon. Esimesest käigust saadud reaktsioonisaadus segatakse broomiga temperatuuril 450 kraadi Celsiuse järgi. Selle tulemusel moodustub aine halotaan.

Põhimõtteliselt on raviaine halotaan niinimetatud ratsemaat. Aine on selge ja raske vedelik, mis on vees praktiliselt lahustumatu. Ravimi halotaanravi kontekstis tuleb märkida, et võib tekkida pahaloomuline hüpertermia.

Farmakoloogiline toime

Ravimhalogenaani iseloomustab iseloomulik toime inimorganismile. Kõigepealt on sellel tugev valuvaigistav ja narkootiline toime. Samuti avaldab see teatud lõõgastavat mõju lihastele.

Põhimõtteliselt kasutatakse ravimit halotaani vedeliku kujul. Seda vedelikku iseloomustab magus lõhn. Ravim on ka väga valgustundlik, mistõttu seda säilitatakse tavaliselt pruunides või tumedates pudelites.

Lisaks on halotaan rasvas ja veres kergesti lahustuv. Sel viisil jaotub toimeaine kiiresti inimese veres ja vastavalt sellele voolab see kiiresti uuesti välja. Sel põhjusel on see anesteetikumina ideaalne.

Samuti on oluline, et ravim ei moodustaks plahvatusohtlikke ühendeid. See võimaldab ühendada halotaani aine dilämmastikoksiidiga. Seega saab ravimi annust vähendada. Põhimõtteliselt on raviaine halotaan väga tugev sissehingamiseks mõeldud narkootiline aine.

Meditsiiniline rakendus ja kasutamine

Enamikul juhtudel kasutatakse anesteesia ajal halotaanit. Patsient hingab toimeainet sisse nii, et aine imendub hingamisteedesse ja seejärel suundub kopsude kaudu verre.

Ravimiravi ajal tuleb arvestada, et halotaanile on iseloomulik suhteliselt väike anesteetikumi laius. Sõltuvalt manustatud annusest on ka vererõhu langus.

Lisaks mõjutab toimeaine halotaan müokardi, mis on seetõttu katehhoolamiinide suhtes tundlikum. See suurendab mõjutatud patsiendi tahhüarütmiate riski. Samuti tuleb märkida, et bromiidiioonid vabanevad ravimi halotaani maksa metabolismi käigus. Suurtes kontsentratsioonides avaldavad need ioonid toksilist toimet. Need võivad põhjustada allergilisi reaktsioone või nõrgendada immuunsussüsteemi.

Eriti harvadel juhtudel tekivad patsientidel pärast ravimi halotaani manustamist nn halotaanihepatiit, mis on allergiline reaktsioon. Sel põhjusel on soovitatav ravida inimesi toimeaine halotaaniga ainult iga kolme kuu tagant.

Põhimõtteliselt ei puutu tüvega mitte ainult vastav patsient, vaid ka eriti raviarst. Tänapäeval kasutatakse halotaanit aga üha vähem. Selle asemel kasutatakse üha enam niinimetatud halogeenitud eetreid, näiteks isofluraani, enfluraani ja sevofluraani.

Ravimid leiate siit

Riskid ja kõrvaltoimed

Ravimi halotaani manustamisel on võimalikud mitmesugused kõrvaltoimed. Näiteks suureneb koljusisene rõhk. Sõltuvalt annusest on võimalik ka hingamisdepressioon. Sel põhjusel kasutatakse tuimastuseks sageli nn abistavat ventilatsiooni.

Lisaks võib raviaine halotaan soodustada pahaloomulise hüpertermia teket. Kui seda seisundit ei ravita, on suremus suhteliselt kõrge. Eriti harvadel juhtudel ilmneb halotaanhepatiit umbes nädal pärast anesteesiat halotaaniga. Sellega kaasnevad sellised sümptomid nagu külmavärinad, palavik, liigesevalu, kollatõbi ja verehüübimishäired. Selle põhjuseks võib arvata olla farmakoloogilise aine halotaani toksilised metaboliidid.