• Mis on midagi subjektiivset?
• Mida tähendab "olla subjektiivne"?
• Erinevus subjektiivsuse ja objektiivsuse vahel
• Objektiivne õigus ja subjektiivne õigus

Selgitame, mis on subjektiivne, selle tähtsust ja erinevusi eesmärgiga. Lisaks objektiivne õigus ja subjektiivne õigus.

Subjektiivne on see, mis võib indiviiditi erineda.

Mis on midagi subjektiivset?

Aastal filosoofia Lääne kultuur, objekti (mis on reaalne, väline, konkreetne) ja subjekti (mis on sisemine, tundlik, abstraktne) mõisted on erineval viisil vastandatud, seega ka objektiivsuse ja subjektiivsuse omad. Esimene asi oleks see, mis on seotud objektiga, see tähendab objektiiviga; ja teine ​​oleks see, mis on seotud subjektiga, st subjektiivne.

Need mõisted on olemas idioom, ehk siis juba mõtteviisis: kutsume teema kes sooritab toimingu palve, ja vastulause kaasatud elementidele (otsene objekt: kes toimingu vastu võtab; kaudne objekt: kes sellest kasu saab; kaudne objekt: kes kirjeldab kontekst, jne.).

Oluline on see, et sellise mõtteviisi kohaselt jaguneb maailma kogemus kaheks mõisteks: objektiivseks, mis on võrdne iseendaga, olenemata sellest, kes seda tajub, ja subjektiivseks, mis on sõltuv. seda tajuva inimese sisemistel kaalutlustel ja seetõttu võib see inimestel erineda.

Objektiivse ja subjektiivse eristamist on filosoofias uuritud iidsetest aegadest ja viimasel ajal ka filosoofias. sotsioloogia, psühholoogia ja muud teadusharud. Kell räägib Neid termineid kasutatakse aga ilma suuremate probleemideta, nt sünonüümid vastavalt "absoluutne" ja "suhteline".

Kui me väidame näiteks, et ajakirjanikul või ajaleheartiklil puudub objektiivsus, siis peame silmas seda, et tema kirjeldus juhtunust ei ole neutraalne, vaid seda mõjutavad suuresti isiklikud tegurid: ajakirjaniku positsioon ajakirjaniku suhtes, ajalehe poliitilised sarnasused. me loeme seda, noodi taga peituvaid varjamisi motiive jne.

Sest kõik see kuulub subjektiivse, st isikliku, vaieldava valdkonda, mis kuulub konkreetsesse vaatepunkti. Paljad faktid, ilma tõlgenduseta, on seevastu objektiivsed: need on samad, olenemata sellest, millisest ajalehest me neid loeme.

Mida tähendab "olla subjektiivne"?

Iga päev kasutame subjektiivset terminit sünonüümina sõnadele isiklik, osaline, vigane, kellel on kõnealuses asjas huvid; ehk millegi objektiivse (neutraalse, erapooletu, impersonaalse) täielik vastand.

Seega, kui süüdistame kedagi teema paljastamisel subjektiivses olemises, siis süüdistame teda selles, et ta ei lähene sellele piisava distantsiga iseendast ning ajab (tahtlikult või kogemata) oma arvamused, vaatepunktid, isiklikud eelarvamused segamini. faktid ja tegelikkus objektiivne.

Olenevalt kontekstist tuleb iga inimese subjektiivsust turvaliselt hoida või paljastada ausalt, ilma maskeerimata. Vastupidist võib tõlgendada kui katset teistega manipuleerida, nende arvamusi mõjutada ja enda seisukohtade eest seismist.

of ajakirjandus, teadus ja teistel sarnastel erialadel eeldatakse objektiivset, st tõlgendusvaba, kontrollitavatest faktidest koosnevat sooritust. Näiteks eksperiment annab objektiivse tulemuse, olenemata sellest, mida seda läbiviiv teadlane sellest arvab.

Teisest küljest sõltuvad teadmusvaldkonnad nagu kunst, ajalugu, filosoofia, avalik arvamus jms teatud tõlgendamise subjektiivsusest. Seetõttu on arvamustel, kirgedel, seisukohtadel oma koht.

See aga ei tähenda, et nendel erialadel teadmisi on alati suhteline ja midagi ei saa kinnitada, vaid tuleb läbi teha argumendidst veenda teisi selles elujõulisus sinu enda vaatenurgast.

Erinevus subjektiivsuse ja objektiivsuse vahel

Nagu me varem ütlesime, erinevad subjektiivsus ja objektiivsus järgmistes aspektides:

• Subjektiivne on seotud subjektidega, objektiivne objektidega. See tähendab, et esimene on seotud isikud, teine ​​reaalsusega.
• Subjektiiv on muutuv, vaieldav ja vaieldav, eesmärk aga enesestmõistetav, ilmne ja kontrollitav.
• Subjektiivne oleneb indiviidi sisemaailmast, objektiivne aga välismaailmast. Sel põhjusel saab sama objektiivset fakti tõlgendada erinevatest subjektiivsetest vaatenurkadest.
• Subjektiivne on mitmekordne, eesmärk on kordumatu.

Objektiivne õigus ja subjektiivne õigus

Õigusvaldkonnas eristatakse ka objektiivset ja subjektiivset õigust ning see on keskne eristus selles mõistes, mida seadus õige on.

Seega on õigust objektiivselt võimalik mõista, kui käsitleme seda kogumina reeglid Y seadused järgima (positiivne seadus Y loodusseadus), mille olemasolu eeldab kohustust, rea kohustusi, mis on kõigile universaalsed kodanikele kes elavad a rahvus ja et nad jagavad sama õigussüsteem.

See on objektiivne õigus. Näiteks liiklusseadused on selged ja universaalsed, olenemata sellest, kes istub autoroolis. Nad on objektiivsed.

Kuid samas on seadusel subjektiivne ja individuaalne mõõde, mis annab inimesele võimaluse tegutseda seaduse ees oma vaba tahte järgi ehk annab volitused. Need subjektiivsed volitused on:

• Vabadus, arvestades, et inimene võib tegutseda oma äranägemise järgi seni, kuni ta ei soorita seadusega karistatud või keelatud toiminguid.
• Saabarvestades, et isik saab teha teatud õigustoiminguid oma pädevuse piires (näiteks osta, müüa, allkirjastada leping, kaevata kellegi kohtusse jne).
• Nõue, arvestades, et isik võib nõuda teistelt teatud kohustuste või seadusega kehtestatud kohustuste täitmist.

Seega on subjektiivne õigus selline, mis annab indiviidile võimaluse (mitte kohustuse) teatud õiguslikke toiminguid läbi viia ja mille legitiimsus tuleneb ühiskonna enda konsensusest, st ühiskonna kokkuleppest. kooseksisteerimine ja vajalik õigusriik.

Rohkem: Objektiivne õigus, Subjektiivne õigus