- Mis on ori tootmisviis?
- Orjamudeli omadused
- Orjamudeli tekkimine
- Orjuse sotsiaalsed klassid
- Orjamudeli kadumine
- Muud tootmisviisid
Selgitame, mis on orjatootmisviis, selle päritolu, sotsiaalsed klassid ja omadused. Lisaks muud tootmisviisid.
Mis on ori tootmisviis?
Mõtte järgi marksistlik, oli orjatootmisviis üks eelkapitalistlike ühiskondade poliitilis-sotsiaalse organiseerimise viise. Neis tegelesid tootmisega valdavalt äravõetud inimesed Õigused kodanikud ja taandatud sundteenistusse, mida nimetatakse orjadeks.
Seda tootmismudelit kasutati laialdaselt Kreeka ja Rooma klassikalistes tsivilisatsioonides ning see oli osaliselt vastutav nii nende õitsengu kui ka kriisi sattumise eest. Mitte segi ajada orjus, mis sotsiaalse nähtusena eksisteeris iidsetest aegadest ja eksisteeris formaalselt kuni 19. sajandini.
Orjatootmisviis on sotsiaalne organisatsioon, milles orjad moodustavad peamise tööjõudu ja tootmine. Orjad aga ei saa oma pingutuste eest tasu peale peavarju ja toidu.
Selles mõttes on tegemist eelindustriaalset tüüpi mudeliga, mille puhul ori ei saa isegi a palk oma töö eest, kuid samas peab nende minimaalsed vajadused katma meister.
Orjamudeli omadused
Orjamudel püsib orjastatud inimeste massilise olemasolu alusel, kes on sunnitud töötama ja kellele tehtud töö eest ei maksta absoluutselt mitte midagi.
See tähendab, et nad saavad elatise tagamiseks ainult toitu ja eluaset peremehelt või orjapidajalt. Teisest küljest ei puuduta mure toodetava mahu pärast mitte orje (keda ei huvita hea ja kehv saak), vaid peremeest.
Orjamudelis olid orjad tegelased, keda mõtles seadus ja vormiliselt taandatud peaaegu objektideks, ilma individuaalsete või kollektiivsete kodanikuõigusteta, ilma järelevalveta institutsioon. Ka nende lapsed võisid sündida orjadeks ja kuuluda samale isandale või mõnel juhul olla vabad või paigutatud mõnda vahepealsesse kategooriasse.
Orjad olid osa pärand kapten ja neile tekitatud kahju võib nõuda hüvitamist kauba või teenuseid. Tegelikult on sellistes klassikalistes orjaomanike ühiskondades nagu kreeka keel, oli võimalik jõuda orjusse võlgade tasumata jätmise, toimepandud kuritegude või sõjalise lüüasaamise eest. Seal oli isegi orje Seisund, mis on pühendatud avaliku teenistuse funktsioonile.
Orjamudeli tekkimine
Orjatootmisviis tekkis kaua pärast orjuse leiutamist. Vana-Kreeka ühiskonda tunnustatakse produktiivse mudeli ülesehitamise eest, kus orjus oli põllumajanduse ülalpidamiseks.
Kuid see ei olnud ainulaadne tööjõud: orjade juures elasid ka vabad talupojad ja käsitöölised. Viimaste alistumise tingimus oli poliitiline ja tööalane, kuid see ei takistanud neil enam-vähem iseseisvat elu, moodustades perekond ja neil on eluase.
Pole teada, kui palju orje oli Vana-Kreekas, kuid oletatakse, et orjade suhe kodanikele tasuta oleks umbes 3/2. Neid rakendati põlluharimine, käsitöö, tööstusele ja isanda laste kasvatamine (orjade puhul). Orje võiks võtta ka seksuaalpartneritena või kodustes piirkondades, kuigi palju väiksemas proportsioonis.
Omalt poolt 146 eKr Kreeka vallutanud Rooma impeerium. C. põllumajanduslik suutlikkus vähenes tema ulatuslike sõjaliste kampaaniate tõttu, suutis oma tsiviilelu säilitada ainult tänu orjaklassi tööle.
Arvatakse, et aastal 43 a. C. Rooma allutatud orjade arv oli kolm miljonit, viis korda rohkem kui 225 a. Iga sõjaline võit kasvatas süsteemi töös hoidmiseks uusi orje.
Orjuse sotsiaalsed klassid
Mõlemad sotsiaalsed klassid mida on huvitav igas orjamudelis eristada, on kaks:
- Vabad mehed. Neil võib olla territooriumi, kaupu, Tsiviilõigus ja pärima oma järglastele tema pärandi, milles võis olla isegi hulk orje.
- Orjad. Nad olid viimase kategooria kodanikud, kellel puudusid õigused ja juurdepääs omandile, rääkimata kodanikuõigustest või kodanike osalusest. Need olid midagi enamat kui asjad ja olenevalt juhtumist jäävad nad seda olema kogu eluks, kuni nad olid läbinud mitu aastat orjatööd või kuni nad suudavad maksta isandale rahasumma, mida tema pea väärt oli, ostmise teel Vabadus. Siis võis peremees anda orjale vabastava dokumendi.
Orjamudeli kadumine
Orjamudel sattus Rooma impeeriumis kriisi, kui Rooma pax takistas uusi sõjalisi vallutusi, mis toidid uusi orje ühiskond laienemisel.
Teisest küljest muutis kristluse populariseerimine radikaalselt Rooma kodanike ideoloogilist ja vaimset tunnet. Lisaks nõrgendas äge majanduskriis vahet vabade kodanike ja orjade vahel, mistõttu see eraldatus kaotas vähehaaval oma tähenduse.
Orjust toona aga ei kaotatud (peaks mööduma veel ligi 1500 aastat), vaid lakkas olemast tootmise mootor, andmaks tunnistajaks aastal valitsenud feodaalmudelile. Euroopa jooksul keskaeg.
Alates barbarite sissetungidest Rooma impeeriumi 5. sajandil vallandus feodaalrevolutsioon, mis tegi lõpu orjamudelile ja muutis orjad pärisorjadeks, kes harisid suurmaaomanike maid või Feodaalid.
Muud tootmisviisid
Lisaks orjakaubandusele tunnustab marksistlik doktriin järgmisi tootmisviise:
- Aasia tootmisrežiim. Seda nimetatakse ka hüdrauliliseks despotismiks, kuna see seisneb ühiskonnakorralduse kontrollis üheainsa ressursi kaudu, mida kõik vajavad: Vesi, Egiptuse ja Babüloni puhul iidsetel aegadel või niisutuskanalite puhul NSVL ja Hiina. Seega saavad lojaalsed põldude külvamiseks vett, ustavate põllud aga kuivavad.
- Kapitalistlik tootmisviis. Mudel kodanlus, kehtestati pärast langemist feodalism ja aristokraatia, kus omanikud kapitali kontrollivad tootmisvahendeid ja töölisklass pakub neile oma tööjõudu olla ära kasutatud, vastutasuks palga eest, millega tarbida vajalikke kaupu ja teenuseid.
- Sotsialistlik tootmisviis. Marxi pakutud alternatiivina kapitalismile, annab see kontrolli tootmisvahendid juurde töölisklass või tööline, et vältida nende ärakasutamist kodanluse poolt. Seega eeldab riik, et kaotatakse eraomand ja kapitali, et seada kollektiivsed huvid üksikhuvidest ettepoole, mis on samm klassideta ühiskonna poole, kuid niivõrd küllusliku tootmisega, et kaupu jaotatakse vastavalt vajadusele, mitte saavutustele.